Birgitta festival 6. – 14. VIII Pirita kloostri varemetes, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.
Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooper „Lalli ehk Mere keskel on mees“ 7. VIII (esietendus 6. VIII). Libretistid Sakari Puurunen, Lea Tormis ja Veljo Tormis Eino Leino näidendi „Lalli“ põhjal, tõlkija Jouko Vanhanen. Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnik Aljona Movko-Mägi, liikumisjuht Ingmar Jõela, tehniline produtsent Margit Roosaar. Osades Koit Soasepp, Iris Oja, Maria Listra, Mati Turi, Heldur Harry Põlda, Raul Mikson, Märt Jakobson, Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Estonian Cello Ensemble, löökpilliansambel.
Kes soovis tänavu Eesti tiheda festivalisuvega sammu pidada, võis sattuda tõsiste raskuste küüsi, sest uusi ja vanu festivale on – eriti pärast möödunud pandeemia-aastaid – järjest ellu kutsutud. Et kultuuriküllus on kõigiti etem kui kultuurinälg, on selle üle põhjust vaid rõõmu tunda, eriti arvestades, et suvised üritused viivad sageli ka publiku mugavustsoonist välja, tuues õhtukleidid ja ülikonnad kontserdisaalide asemel metsade, järvede ja igivanade müüride vahele.
Igal juhul andis muusikateatri huvilistel tänavust augustikuud oodata, sest Tallinna Filharmoonia korraldatav Birgitta festival leidis sel korral aset pärast kaheaastast pausi. Tõsi, seda festivali iseloomustab niisugune korralduslik stabiilsus, et Pirita kloostri varemete vahel jalutades oli kerge tekkima mulje, nagu poleks massiivne lavakonstruktsioon kloostrimüüride keskelt vahepeal lahkunudki. Kuigi juba aastate eest tõstatatud idee kloostri varemetele statsionaarne katus ehitada näib ulmevaldkonda kuuluv plaan, on tõsi, et hoonel on kontserdipaigana võlu, mida kinnitas ka kõigil õhtutel kohal viibinud suur publikuhulk.
Festivali programmi koostamisel oli uue kunstilise juhi Tõnu Kaljuste eestvõtmisel sedapuhku valitud turvaline tee, mis viis suurel määral meie põhjanaabrite juurde. Kavas olid Vanemuise teatri paljukiidetud ja auhindadega pärjatud „Don Giovanni“, juba möödunud aastal „Nargenfestivali“ kontsertidel suure menuga vastu võetud Kimmo Pohjoneni „Uniko“ ning kaks uut lavastust, mis mõlemad tõotasid juba eos olla parajad tõmbenumbrid: William Shakespeare’i näidendi „Torm“ ainetel loodud lavastus, mis ei ole seni koos Jean Sibeliuse muusikaga Eestis ettekandele tulnud, ning uus Eesti algupärane ooper, Birgitta festivali väärika ajaloo jooksul päris esimest korda. Seda kõike arvestades oli põhjust minna festivalile kõrgete ootustega nii kvaliteedi kui ka elamuste suhtes.
„Lalli ehk Mere keskel on mees“
Suurima huviga tasus oodata tänavuse festivali avaetendust, Veljo Tormise ja Rasmus Puuri kahasse loodud ooperit „Lalli ehk Mere keskel on mees“. Vaevalt oleks Veljo Tormis ise arvata võinud, et tema 1991. aastal pooleli jäänud ooper jõuab kunagi lavalaudadele. Muusikaajaloos pole teise helilooja teose lõpuleviimine muidugi tundmatu nähtus, ent tõsi: kui lugesin enne etendust, et Tormise loomingut on teoses ligikaudu esimese kümne minuti ja paari numbri jagu, ei kujutanud ma ette, kuivõrd kahe eri põlvkonna helilooja looming ühte sulandub ning mil määral on põhjust teost üldse Tormise ooperiks nimetada. Ka Puur on seda ettevõtmist festivali kavalehes kirjeldanud kui „hullu ideed“, kuid nii mõnelgi juhul annavad kõige hulljulgemad ideed parimaid tulemusi. Nagu Tormisel on „Luigelend“, nii on ka Puuril loomingu nimekirjas seni üks ooper – 2017. aastal Estonias esietendunud „Pilvede värvid“ – ja nõnda on kahe helilooja stardipositsioon justkui võrdne.
Kuivõrd „Lalli“ lugu keerleb peamiselt ümber ühe isiku dialoogi tema pere ja kogukonnaga, põhineb ka Veiko Tubina lavastus peamiselt tegelastevahelisel psühholoogilisel pingel, mille keskpunkt on Koit Soasepa (ees) portreteeritud Lalli. Tema taustal on Maria Listra Sinikka rollis.
Siim Vahur
Eino Leino näidendi põhjal Sakari Puuruneni libretole loodud ooper jutustab laias laastus ühe mehe võitlusest pealesurutud tõdede ja muutuste vastu. Kuigi selles loos võideldakse usuliste tõekspidamiste vastu, on idee kergesti ülekantav ka praegusesse muutuvasse ja heitlikku maailma, millega igaühel meist tuleb omamoodi kohaneda, kas siis vastutuse eest põgenedes või vastu hakates. Tormisele oli teema aktuaalne 1980. aastate lõpu poliitilises olukorras, 2022. aastal ei ole aga 30 aastat oma aega oodanud materjal kuigi palju vähem päevakohane.
Kuivõrd „Lalli“ lugu keerleb peamiselt ümber ühe isiku dialoogi oma pere ja kogukonnaga, põhineb ka Veiko Tubina lavastus peamiselt tegelaste vahelisel psühholoogilisel pingel, mille keskpunkt on Koit Soasepa portreteeritud Lalli. Eino Leino libreto, mis on ülesehituselt kõike muud kui ooperlik, on Rasmus Puur tõepoolest oskuslikult muusikasse valanud, ometi on osalt kõlama jäänud ka Tormise muusikaline käekiri. Põhjusel, et väliselt on kogu esimese vaatuse tegevustik küllaltki staatiline, on esimene vaatus jäänud kahjuks pisut üheplaaniliseks. Vaatuse lõpustseen, kus Lalli suundub Lapi laande Kaikkivalta juurde nõu küsima, ei mõju enam kulminatsiooni ega teise vaatuse lävepakuna, vaid süžee liigse venimisena ning vägisi jäi kriipima tunne, et kui libreto oleks mõnevõrra kompaktsem, oleks ooperi tervikpilt emotsionaalselt mõjusam.
/…/
Vt veel: Sirp