Ghent, Belgia ehk hoogne aastapäeva kontsert

Eile oli Eesti 106. sünnipäev! Palju õnne kõigile! Etteaste eel pidas maestra Kristiina Poska väikese kõne ning kontsert algas hümniga. Jälle need väikesed erinevused, nimelt ei seisnud hümni ajal ükski belglane, küll aga sai esitus aplausi. Rikastavad kultuurilised eripärad. Nemadki pidid olema väga tundlikud kõiksugu poliitiliste rahvusküsimuste teemal hetkel. Vähemalt ei pea siin rääkima meie laulupeokultuurist. (Paluti täpsustada tublide toimetajate poolt, mida autor sellega mõtleb? Meil on oma üte vastuvõttude kohta – “läheme ja räägime nüüd laulupidudest ka”. Tõsi, aina vähem ja vähem on pidanud seda tegema, seega, kas me oleme selgitustööd jaganud väga hästi või väga halvasti. Võta siis kinni.)

Ghentist ka veidi. Jõgede Scheldt ja Leie ristumisel on leitud inimasula jälgi juba kiviajast. Nimi (ja loomulikult varieerub kirjapilt Gent-Gand-Gaunt) tuleneb keldikeelsest sõnast, mis viitab “jõesuudmele”. Tuhat aastat tagasi oli tegemist Alpidest põhja poole jääva Euroopa suuruselt teise linnaga Pariisi järel. Pärast 16.saj olulisus vähenes, mistap jäi ka suurtest sõdadest puutumata ning on tänapäeval üks meelissihtpunktidest keskaja arhitektuurisõpradele.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis roomlaste aegadest kirjalikud andmed puuduvad. Paberjälg algab frankide vallutustega 4.sajandil. Edukas kangrute linn taas, kuhu toodi toorainet Inglismaalt ja Šotimaalt, mille aeg sai ümber seoses 116 aastat väldanud Saja-aastase sõjaga. Kohalike hüüdnimi “silmusekandjad” (stroppendragers) pärineb 1539.a ülestõusust, mille tagajärjel koguti mässanud ülikud kokku, pandi poomisnöörid kaela ning algas paljasjalgne kõnnak võitjate tahtsi. See osa Flandriast jäi Austria Madalmaade poolele kuni Napoleoni lõpliku lüüasaamiseni. Põnev ehk seegi, et siin kirjutati alla rahuleping vaenutsevate USA ja UK vahel 1812.a (pühendunud lugeja ehk mäletab mõne nädalatagust postitust Ühendriikide ajaloost). Õnneks jäi Ghent maailmasõdadest puutumata ning on täna pop turismilinn.

Kultuurikiht on tänuväärselt paks. Ühele tänavale jäävad St. Nicholas, Belfry ja St Baavo. Viimases käisime väikese huviliste seltskonnaga vendade Hubert ja Jan van Eycki maalitud Lambukest vaatamas. Soovitan tungivalt! Tuur VR prillidega on seda väärt. Gravensteeni kindlust külastasin möödunud korral. Ka selle puhul on audiogiid kohustuslik valik. 

Täna anname pärastlõunase kontserdi Prantsusmaal.
h
25.02.24

Henry Tiisma