Tõlgitud türgi keelest Chat GPT abil:
Kahe sõbra tugeval soovitusel kontserdile minnes ei osanud ma täielikult aimata, mis mind seal ootab. 2023-2024 kontserdihooaja üks viimaseid kontserte minu jaoks. Mulle öeldi, et seda ei tohi vahele jätta, sest esineb maailma üks parimaid koore, Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos oma dirigendi, samuti koori asutaja Tõnu Kaljustega, ja samuti dirigendi asutatud Tallinna Kammerorkester. Pileti saamisega mul raskusi ei olnud; kahjuks oli CSO Ada suur saal pooltühi.
Kavas olid kuulutatud kuulsa Eesti helilooja Arvo Pärdi teosed. Kontserdi plakatist sain aru, et programmis on ka teiste eestlaste heliloojate ja Ulvi Cemal Erkini üks teos. Paraku ei olnud CSO Ada nimelises asutuses kuskil kontserdi programmi, esinejate, orkestri jms kohta infot. Pidime leppima kuus jaotatavas üldprogrammis toodud lühikeste kirjeldustega. Nii et me ei teadnud, mida kuulame, kui saali sisenesime. Ka minu kõrval istuvatel kuulajatel polnud aimu programmi sisust; ainult koori kuulsus tõi nad kontserdile. Hiljem saime teada, et Eesti Suursaatkond oli kontserdi puhul jaganud oma külalistele põhjalikku programmi ja muusikute kohta infomaterjale.
Tallinna Kammerorkester koosneb keelpillimängijatest, kes on kogunenud kammermuusika esitamiseks. Nagu hiljem teada saime, asutas orkestri dirigent Tõnu Kaljuste ning nad on saavutanud suure tuntuse, esinedes maailma paljudes kontserdisaalides, eriti esitades Eesti heliloojate muusikat.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor on samuti väga tuntud; see on üks Eesti muusikakollektiive, mis on kogu maailmas tuntud. Tõnu Kaljuste on tuntud mitte ainult Eesti muusika, vaid ka oma laia repertuaari poolest. Samuti on ta saanud Grammy auhinna Arvo Pärdi teose “Adama itk” (Adam’s Lament) parima esituse eest.
Kontserdi alguses rääkis Kultuuri- ja Turismiministeeriumi Riikliku Segakoori alaline dirigent Burak Onur Erdem Eesti Vabariigi ja Türgi Vabariigi 100-aastase diplomaatilise sõpruse tähistamiseks korraldatud kontserdist; ta ütles, et esimeses osas kuulame Eesti suure helilooja Arvo Pärdi teoseid ning kontserdi lõpus ootab meid üllatus. Kuulajad hindasid ka lühikest ja konkreetset kõnet.
Esimeses osas kuulasime kolme Arvo Pärdi teost. Esimene neist oli “Kaanon Benjamin Britteni mälestuseks” (Cantus in Memory of Benjamin Britten), mis algab kellukese heliga ja on äärmiselt intensiivne ja kurb teos. See loodi inglise helilooja mälestuseks aastal 1977.
Teises teoses saatis orkester sopranit Maria Listrat. “Aba Agathon” (L’Abbé Agathon) nimeline teos on kirjutatud sopranile ja keelpillidele; tekst on prantsuse keeles ning Arvo Pärt on saanud inspiratsiooni Beauvais’ linnas Prantsusmaal asuva Euroopa ühe vanima pidalitõbiste haigla juurest leitud tekstist. See sisaldab dialoogi mung Agathoni ja ühe pidalitõbise vahel. Sopran Maria Listra kajastas oma selge häälega väga hästi teksti dramatismi. Ka teos ise oli äärmiselt dramaatiline.
Viimane teos, mida kuulsime Arvo Pärdilt, oli “Adama itk” (Adam’s Lament), mis on kirjutatud 2009. aastal segakoorile ja keelpillidele Istanbuli (2010) ja Tallinna (2011) Euroopa kultuuripealinna projekti tellimusel ning esmakordselt esitatud Tõnu Kaljuste juhatusel 2010. aastal Istanbuli festivali raames suletud Hagia Irene kirikus. Tekst kuulub vene õigeusu munga Athose mäe Siluanile. Koori esitus oli hingemattev. Teos, milles vaheldusid suurejoonelised tõusud ja hellad hetked, esitati koori poolt erakordse terviklikkusega. Väga muljetavaldav.
Teise poole programmis olid lühikesed teosed 20. sajandi Eesti heliloojatelt; mõned lõbusad, mõned rahulikud, ning Ulvi Cemal Erkini seatud türgi rahvalaul “Feraye” (Muğla).
Türgi rahvalaulu esitamise ajal esitasid üks naine ja üks mees moderniseeritud rahvatantsu ning meie trummar saatis keelpille ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori koos Riikliku Segakoori liikmetega oma löökpillidega.
Lühiteoseid esitanud Eesti heliloojad olid Heino Eller, Eduard Tubin, Erkki-Sven Tüür, Lepo Sumera ja Veljo Tormis. Kõik teosed olid huvitavad ja me jälgisime nende esitust imetlusega. Kuid minu arvates oli üks kõige muljetavaldavamaid teoseid Veljo Tormise (1930-2017) “Raudne needus” (Curse Upon Iron).
See teos oli kirjutatud tenorile, baritonile, segakoorile, keelpillidele ja šamaanitrummile. Šamaanitrumm oli dirigent Kaljuste käes, kes lõi trummi pidevalt ja ühtlaselt, tekitades sügavat heli. Koori tenor (Toomas Tohert) ja bariton (Geir Luht) esitasid teoses soolosid, mis olid hämmastavad, imetlusväärsed ja isegi erutavad. Tenori eestikeelne laulmine, mis kohati muutus sosinaks, kostus hästi üle kogu saali (me ei saanud teada, kas seda kuulis ka 3. rõdu). Tenori ja baritoni vaheline dialoog ja koori kaja taustal oli väga ilus. Koori võime laulda sosinal, säilitades samal ajal terviklikkuse, oli imetlusväärne.
Pärast püsivaid aplause esitasid orkester ja koor Eesti hällilaulu, jättes kuulajatega hüvasti. Mõistsime, miks orkester ja eriti koor on nii suures kuulsuses. CSO Ada juhtkonna poolt jagatud ühe lehekülje programmibrošüür teoste ja loojate kohta oleks andnud kuulajatele rohkem teavet ning iga teose tähendus oleks olnud erinev. See oli õhtu ainus “bemol” noot.
Leoe artiklit originaalis: Tyrkije’nin Kültür Sanat Portali