Nagu ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori äsja ilmunud plaadi ümbriselt lugeda võib, on dirigent Paul Hillier koondanud albumile “Baltic Voices 2” Läänemere maade uuema kristliku muusika kolmnurka, s.o protestantlikku (Nørgård), katoliiklikku (Sisask, Tulev) ja õigeusu (Schnittke, Grigorjeva) konfessiooni kuuluvad heliteosed. Meenutame, et sarja eelmine plaat “Baltic Voices 1” ilmus möödunud aastal ja Eesti heliloojatest olid seal esindatud Tormis, Pärt ja Kreek. Ent kui eelmise plaadi salvestusel oli kaasatud ka Tallinna Kammerorkester, siis nüüdsel kõlab vaid (ühe erandiga) a cappella muusika.
Urmas Sisaski (1960) tsükkel “Gloria Patri” (1988) on tänaseks kinnistunud eesti koorimuusika klassikasse, plaadil kõlab sealt viis laulu. Neist “Omnis una” esitust iseloomustavad pikad kandvad kantileensed liinid, millele siis projitseeruvad rütmiliselt aktiivsemad imitatsioonilised kujundid. Erksa artikulatsiooniga kõlab järgnev “Benedicamus”, ent antud plaadivaliku raskuspunkt on hoopis osal “Oremus”. Siin paneb kohe kuulama koori tundlik kõlaplastika, s.t fraseerimise ja dünaamikanüansside ühtsus pikkade helipannoode “väljamaalimisel”. Nii nagu Sisaski teoses endas on kogu aeg tunda mingit loitsulikkust, nii võib seda tajuda ka koori esituslikus sisseelamises.
Toivo Tulevi (1958) teoses “And then in silence there with me be only You” (2002) on kuulda viimase kui detailini lihvitud koorifaktuuri. Neid detaile, lühikesi vokaalseid arabeske, huvitavaid rütmijaotusi ja justkui varjutatud dissonantse, on siin tõesti palju, ent nende koostoimest sünnibki nägemuslik tervik. Selle märksõnaks võiks olla “pühendumus” – ja mitte ainult muusikale. Sügavusmõõdet näib Tulevi teoses jätkuvat nii metafüüsikasse kui salapärastesse mõttekaugustesse, kasutagu kuulajad vaid piisavalt oma kujutlus- ja kaasaelamisvõimet.
Taani helilooja Per Nørgårdi (1932) “Winter Hymn” (1976/84) on helikeelelt aga märksa traditsioonilisem muusika, kuid huvitavaid kõlavärve leiab siingi. Eeskätt erinevate karakterite vastandustes, kuigi siinkirjutaja ei tabanud ehk päriselt ära, mis neid erinevaid kujundeid omavahel tegelikult ühendab. Teatud fragmentaarsuse mulje teose lõpupoole siiski nõrgeneb, võib-olla tänu sarnaste harmoonialahenduste kordumisele. Igatahes omamoodi “kergem” vahepala või pingelangushetk plaadi muidu üldiselt filosoofilisel kõlamaastikul.
Galina Grigorjeva (1962) pöördub oma viieosalises suurvormis “On Leaving” (1999) õigeusu kirikumuusika lauluvormide (kondakion, ikos) poole, tekst on ka vene (täpsemalt kirikuslaavi) keeles. Kui esimene osa “Lord, have mercy” kõlab ühtse pika ja üleva kooripalvena, siis järgnevas “Ode’is” on tähelepanuväärne roll solistidel Tiit Kogermannil (tenor) ja Neeme Punderil (barokkflööt). Neist esimese kõrges registris vokaalijoonis hämmastab oma kandvusega samavõrd kui Punderi värelevalt helklev instrumentaalne kontrapunkt. Orgaanilise jätkuna liituvad sellega osa “Odes 7-8” meesrühma sugestiivsed bassihääled – intonatsiooniring, mis vene kirikumuusikast ehk kõige tuttavam. Teised meeshääled lisanduvad peatselt tenoriteni välja ning selles kõlalises kasvamises-paisumises väljendub ka oma sisendusjõuline dramaturgia.
Mõjuva kontrastina kõlab aga järgnevalt naishäälte alustatud “Kondakion” – milline kirgas rahu ja ülenemine, selgus ning helgus nagu üks soe päikesekiir! Ent seda vaid korraks, sest tsüklit lõpetav “Ikos” viib kuulaja taas tõsisemale lainele. Samas on see väga mitmetähenduslik osa: siin on nii hümnilikku paatost, äärmiste kooriregistrite väljendusrikast vastandust kui kaunilt kujundatud harmoonilisust – ja seda isegi mitte niivõrd muusikalises, kuivõrd häälte koosmõtlemise-hingamise tähenduses. Peab ütlema, et tahes-tahtmata tekib Grigorjeva teost kuulates mõtteparalleel Pärdiga, täpsemalt küll visioon kahe helilooja tajutavast vaimsest resonantsist.
Ka Alfred Schnittke (1934 – 1998) “Three Sacred Hymns” (1983/84) on kirjutatud kirikuslaavi tekstidele. Neist esimene hümn “O Holy Virgin” köidab oma fantastiliselt voogava kõlapanoraamiga. Kompositsiooniliselt igal juhul, kuid ka esituslikult täielik meistriteos oma sulanduvates värvivarjundites. Ning miniatuurset osa “O Lord Jesus Christ” kuulates võib tegelikult kaduda ajataju; kuigi lugu kestab napilt üle minuti, on saadud laeng sellise järeltoimega, et kõlab pärast viimaseid helisid veel pikalt kaasa. Mõnevõrra komplitseeritum on tsüklit (ja ka plaati) lõpetav “Our Father in heaven”, kus kuuleb huvitavat polüfoonilist leksikat koostoimes eredate modernselt mõjuvate tonaalsete vastanduste ja Euroopa vanamuusika krestomaatiliste stiilimärkidega. Samas kõlab see kõik niivõrd kontsentreeritud kujul, et siinkirjutaja pidi korduvalt (ja naudinguga) kuulama üle nii osasid eraldi kui kogu tsüklit.
See õnnestunud plaat võiks panna ka mõtlema, kuivõrd erinevad kultuurikontekstid leiavad ühisnimetaja sakraalsuses. Pole ju tähtis, et üks helilooja on saksa-juudi päritolu, elanud N Liidus ja edasi tegutsenud Saksamaal (Schnittke) ning teine sündinud Krimmis ning kinnistunud Eesti muusikamaastikul (Grigorjeva). Või et kristlik religioossus ja paganlus polegi nii kauged planeedid, kui neid ühendab näiteks “astromuusika” (Sisask). “Baltic Voices 2” on igal juhul tänuväärne jätk sellele paljude kuulajate maailma(kuulamis)pilti avardavale muusikapanoraamile, mis algas artikli alguses mainitud EFK ja Paul Hillieri esikplaadist ning millele on oodata järge albumi “Baltic Voices 3” näol. Mis muud, kui varugem pisut kannatust.
Estonian Philharmonic Chamber Choir / Paul Hillier. CD “Baltic Voices 2”: Urmas Sisask, Toivo Tulev, Per Nørgård, Galina Grigorjeva, Alfred Schnittke. © 2004 harmonia mundi usa.