Sellegipoolest, juba suurepärase EFK esituse esimestest nootidest saame hinnata lääneliku ja slaaviliku tämbri erinevusi, kui teose algussõnu “Tõuske! Õnnista meid, Issand” loeb poollauldes ülisügav ja resonantne bass-diakoon. See lõik ja järgnev tenorist preestri lühike õppetund on paljudest salvestustest välja jäetud, s.h. Shaw’ omast. Sellist lisatud autentsust on rõõm kuulda, eriti lauldult taolise veendumuse ja jõuga. Kuigi Eesti koori bassidel ei ole Festival Singersitega võrreldes samaväärset ulatust ja kõlatäiust, on nende kõla kvaliteedil veidi rohkem kaalukust ja tämbrilist “surinat”, eriti madalamasse registrisse laskumisel.
Kõigeti on see erutav ja tihti liigutav esitus, kus koor vormib fraseerimisest ja dünaamikast mõttetihedaid ja siiraid teksti lahtimõtestusi, kordagi kaotamata Rahmaninovi vapustavate meloodiate ja rikkalike harmooniate mõjuvõimu ja sisemist romantismi. “Oo õrn valgus” on vapustav oma kaunistamata otsekohesuses, selle sõnad väljendatud lihtsalt ja õrnalt, teisal tugevalt ja jõuliste pahvakutena. Samasugusena mõjub järgnev “Issand, nüüd lased Sa” (läänes tuntud Nunc dimittise nime all), mis on kaunistatud ilusa tenorisoologa Mati Turi esituses (vastav soolo Telarci plaadil on niisama mõjuv). Armastatud ja tihti esitatud “Rõõmusta, oo Neitsi” on lauldud sobivalt harda ja harmooniliselt lopsaka tõlgitsusena (tõeliselt mõjuvõimsa suure crescendoga) ja bassid on hoidunud madala C kõlada laskmisest, mille koorid tihti loo lõppu lisavad (Shaw’ bassid teevad seda naudinguga!).
Eestlased näitavad aga oma bassipoolust igal pool mujal, kus see on ette nähtud – “Issand, nüüd Sa lased” lõpu madal B on suurepärane! Teisi tipphetki on “Kuue psalmi” tõeliselt eeterlikud teksti- ja kõlaefektid. Kõla on eredapoolne ja mõningase resonantsiga, mis tekitab teatud karedust ja rikub valjemates kohtades pisut üldist sujuvust ja tasakaalu. Kuigi jään selle teose puhul Shaw’ kummardajaks, hindan käesoleva esituse erilist idamaisema kvaliteediga koorikõla ja erinevate intonatsioonide kaasatust. Plaadiümbris on suurepärane ja George Gelles’i annotatsioon on läbimõeldud ja teaberikas. Soovitan soojalt.