Barokkmuusika festival “opeNBaroque
2005″
/…/
Äsja toimunud festival hämmastas
kontserdikavade haardeulatusega, hõlmates
ehedat inglise renessanss- ja barokkmuusikat,
itaalia renessanssi, varaja
hilisbarokki, saksa muusikat kuni Johann
Sebastian Bachini ja erilise pärlina
Veneetsia Püha Markuse kiriku XVI ja
XVII sajandi organistide madrigalistiilis
loomingut. Viimase kõnekad tekstid va-
jutasid festivalile vahetu vaimse pitseri:
“Sest ainult Sina oled Püha, ainult Sina
oled Issand, ainult Sina oled Kõrgeim,
Jeesus Kristus, koos Püha Vaimuga,
Jumala Isa kirkuses” [Andrea Gabrieli
(u 1510—1612) “Gloria” (1587)]; “Issand,
taevavägede Jumal, Taevas ja maa
on täis Sinu kirkust” [Giovanni Gabrieli
(u 1555—1612) “Sanctus” (1615)]; “Issand,
meie Jumal, kui auline on Sinu nimi
kogu maailmas! Sinu aukuulsus
ulatub üle taevaste” [Heinrich Schützi
(1585—1672) psalm “Herr unser Herrscher”
(1619)].
/…/
Kontserdikriitika
Ma ei ole aga kindel, et subjektiivne,
sealhulgas elukutseline kontserdikriitika
on alati õigustatud, ehkki see sageli
lähtub tarkusest. Samas ei saa ka üle vahetust
soovist jagada kellegagi muusikalisi
elamusi, mis on küll isikukesksed,
kuid mõnikord eksistentsiaalsed — küsides,
kas muusika esitus on määrav
muusika mõistmiseks, või vastupidi,
mil määral sõltub hea muusika mõju
esitusest. Avatud barokkmuusika festivali
kontsertidel tundsin siirast rahuldust
minu meelest loomuliku muusikakeskkonna
üle. “Säravate lühtrite all”
võis kogeda vaimustust muusikalisi tervikelamusi
pakkuvatest tõlgendustest
(“Ooperi maagia” Susanne Rydeni,
Mikael Bellini ja Festivaliansambli esituses),
esitajate isikupärast lähtuvaid
erinevaid muusikalisi taotlusi, n-ö improvisatsioonilisi
vabadusi tempos ja stiilielementides
(Monica Huggett, Peeter
Klaas, Andres Mustonen keelpillidel,
Matthew Halls, Aapo Häkkinen, Imbi
Tarum klavessiinil, Patrick Gallois
flöödil, lauljad Ian Honeyman, Marina
Bruno, sealhulgas kontratenorid David
Hurley ja Robin Tyson ansamblist “The
King’s Singers” jt solistid kavadest
“Bach ja Vivaldi”, “Prohvetlik ettekuulutus”,
“Saalomon”, “Triosonaadi
kuldajastu”, “Veneetsia missa”), nagu
ka elutervet virtuoossust, mis meeldib
publikule jäägitult, ent siiski ei tarvitse
olla esituskunsti kõrgideaal. Kuid tundub,
et esitust mõista on isegi keerulisem
kui muusikateost.
Tänapäeva muusikafilosoofias arvatakse,
et muusika esitajal tuleb valida
kahe ajakategooria, aja pidevuse ja aja
katkendlikkuse vahel, mis filosoofilises
käsitluses on vastandlikud.9Nende mõistete
sees on esitajal tegemist nooditekstist
lähtuvate impulssidega, mis tekitavad
küsimuse, kui vaba on rütm ja missugune
on muusikaline aeg, millest kõrvale
tuleb kalduda? Varase vokaalmuusika
improvisatsioonilis-teatraalsed vormid
kontserdiõhtul “Ooperi maagia”
olid ajas kõrvalekalde vabadustega nauditavamaid
isikupäraseid tõlgendusi.
Ka festivali väärikas finaal “Veneetsia
missa” viis mõtted muusikalise aja käsitusele.
Just see õhtu pakkus haruldase
esituskoosseisu näol, kuhu kuulusid
Inglismaal tänapäeval taas tegutsev
ansambel “His Majesty’s Sagbutts and
Cornetts” koos Eesti Filharmoonia
Kammerkoori ja festivali klavessiinikvartetiga
ning dirigent Paul Hillieriga
sisukaima muusikaelamuse. Sügav tõsidus
Andrea ja Giovanni Gabrieli kantsoonides
ning Heinrich Schützi ja Clau-
dio Monteverdi madrigalides ühines
Paul Hillieril ebatavaliselt peene muusikalise
koe elava kujutusega ning tundeväljenduse
vaoshoitusega. Inglise puhkpilliansambli
esituse vaimustav ornamendistiil
koos teiste barokkmuusikale
omaste väljendusvahenditega jääb
kauaks meeltesse kumisema.
Andres Mustoneni initsiatiivil on
festival “opeNBaroque” end veenvalt
kehtestanud, tuues selgi korral esile
suurepärase muusika väärilisi esitusi.
Eestisse oli kutsutud säravaid interpreete
— arvukate rahvusvaheliste varase
muusika sündmuste oodatud külalisesinejaid.
Barokiajastu on pärandanud
maailmale itaalia, hispaania, prantsuse
ja saksa barokkarhitektuuri, kirjanduse,
tantsu, kujutava kunsti, stiilsed interjöörid
ja kõige selle kaudu ettekujutuse ulatuslikust
elukeskkonnast. Kõrvuti suurejoonelise
muusikafestivaliga, nagu seda
on “opeNBaroque” Eestis, võiks ajastuomaste
pillide koopiate, barokiesteetikale
lähedase kõla ja pilliehitusega tutvumise
kõrval hetkeks keskpunkti tõusta
teisigi teadmisi barokk-kultuurist, nii
barokkarhitektuurist Eesti linnaruumis
kui ka kontserdiks mõisamiljöösse sõites,
või siis Eestis leiduvaid hõbeda-, keraamika-
ja portselanikogusid vaadates.
Ajastuomaste instrumentide koopiate
kasutamine või teadmised neid ümbritsenud
keskkonnast pole ainult autentsuse
või pedagoogilise ettevalmistuse
küsimus, vaid võimalus jõuda lähemale
kauge barokiajastu heliloojate kavatsustele.
Kuid nii ehk teisiti, barokkmuusika
festivali kestvus räägib tema tähtsusest
ja kinnitab festivali elujõudu.