Rakvere Arvo Pärdi festival koosnes neljast kontserdist, mis kõlasid septembrikuus Rakveres, Tallinnas, Paides, Tartus ja Pärnus.
Ettevõtmine oli igas mõttes kindla peale minek – esitajaid seovad helilooja loominguga pikaajalised suhted, seetõttu jäid ära igasugused interpretatsiooni puudutavad üllatusmomendid. Pealegi kuulub enamik ettekandele tulnud teoseid helilooja loomingu tippu.
Tänu mitmekülgsele repertuaarile olid kontserdid eriilmelised. Üks teos kõlas hapramalt, teine jõulisemalt. Mõni heliteos mõjus üdini kolmkõlaliselt ja harmooniliselt, teises peitus kõhedaid kromatisme ja kriipimist. Kuid tänu Pärdi spetsiifilisele helikeelele paindusid kõik kompositsioonid mingite ühisnimetajate alla, muutes need alati eksimatult äratuntavaks. Sündmustele lisasid värvi ka muusikavälised tegurid mitmesuguste kontserdipaikade kujul.
Pärdi loomingul on selgelt sakraalne alatoon. Mõnes teoses on see tunda tugevamalt, teises vähem jõuliselt. Vaimuliku sisuga olid paljud selgi festivalil esitatud helitöödest. Kui osa neist sobib aga kontserdisaali ja sellega kaasneva elitaarsusega paremini, siis mõni teine helitöö kuulub ilmselgelt pigem kirikusse.
Festivali lõppkontsert leidis aset möödunud kolmapäeval Rakvere õigeusu kirikus, kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitas Tõnu Kaljuste juhatusel vanavenekeelsele patukahetsuspalvetekstile loodud “Kanon Pokajaneni”. Kaljuste on Pärdi kõige ulatuslikumat a capella kooriteost sama kollektiiviga varemgi esitanud ning selle ka linti võtnud.
Lisaks muusikale oli kontserdil kamaluga eksalteeritust ja välist sära. Ei tea, kas oli tegemist tasuta ürituse külgetõmbejõuga, Pärdi fenomeniga või hoopistükkis sügava õigeusklikkusega, kuid juba tunnike enne kontserdi algust voolas kirikusaali katkematu rahvamass.
Kontserdi alguseks oli pisike kirik paksult rahvast täis ning tundus, et ruumi pole isegi nõela kukkumiseks. Ent kui saabus hetk, mil Kaljuste koori saali juhatas, tõmbus rahvas justkui imeväel kahte lehte.
“Kanon Pokajanen” mõjub läbinisti vaimuliku teosena, kus sõna ja meloodia on väga orgaaniliselt seotud. Ja kuna heliteos kõlas oma õiges kohas, õigeusu kirikus, meenutas see muusika n-ö teenistuslikku funktsiooni.
Hoopis teisest puust oli 22. septembril Estonias toimunud kontsert, kus kesksel kohal oli vokaal-instrumentaalteos “Miserere”, esitajaiks Filharmoonia Kammerkoor, organist Christopher Bowers-Broadbent ja Paul Hillieri juhatatud kammeransambel.
Ilmselgelt on ka “Miserere” põhiolemus sakraalne, kuid “Kanon Pokajaneniga” võrreldes tunduvalt kontsertlikum. “Miserere” tugineb kannatusloo teemalisele 50. psalmile ning teose koosseisu kuulub viis solisti, koor, puhkpillid, löökpillid, elektrikitarr ja orel.
Bowers-Broadbentile polnud see esimest korda Pärdi muusikat esitada ning tema orel kõlas tundlikult ja diskreetselt, toetades muusika aeglast kulgu.