Septembris avastasid paljud muusikahuvilised tänu Arvo Pärdile väikese Eesti linna Rakvere. Toimus Rakvere Arvo Pärdi Festival. Minu arvates olidki need kaks nime, üks linna, teine inimese nimi, selle festivali peategelased.
Arvo Pärt on maailmahelilooja, kes on õpetanud võib-olla miljoneid uut moodi, või hoopis nii, nagu kunagi, muusikat kuulama ja muusikasse suhtuma. Paljud inimesed ei oska öelda, millisel kontinendil asub Eesti, kuid on seda sõna siiski kuulnud seoses Arvo Pärdiga. Vaid vähestele ütleb aga midagi nimi Rakvere. Kui ma lennukilt rutates hilinemisega “Passio” kontserdile jõudsin (11. 10; Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Paul Hillier, Christopher Bowers-Broadbent), sain pühakotta astudes kohe aru, et toimumas on midagi erilist. See oli püha hetk, kus väga paljud tegurid said kokku paigas, mida tol momendil oleks võinud nimetada Tõotatud Maaks.
Pühale Maale tuleb aga minna ning seetõttu sai omaette sakraalse tähenduse ka minek, sest tõelised asjad ei kuku sülle, vaid neid peab väärima. On omamoodi huvitav, et aastaid tagasi tegime sõpradega rännaku läbi Prantsusmaa, et jõuda Hilliard Ensemble’i Pärdi-kontserdile. Kindlasti nõuab Pärdi muusika kuulajalt pingutust, pühendumist, nii, nagu ta seda ise teeb. Ja läbi sajandite on üheks selliseks vaimseks pingutuseks olnud just rännak. Rännak, mis väsitab keha, kuid teeb vaimu värskeks.
Pühale Maale peab aga ka julgema minna ja julgema teisigi juhtida. Ning see julgus sau mere kohale välja sirutada on ehk Arvo Pärdi kõige suurem anne.
Täpselt samasugust pühadust tajusin ka festivali lõppkontserdil Rakvere õigeusu kirikus (28. 10; EFK, Tõnu Kaljuste). Ka sinna pidi minema, kuid kohale jõudes selgus, et pingutused alles hakkavad, kuna juba veerand tundi enne kontserdi algust seisid inimesed kirikus nagu silgud pütis ja ukse peal tunglejaid oli veel sama jagu. Mõtlesin seal ühel jalal kõõludes, et poolteist tundi saab olema väga raske katsumus. Toimus aga ime ning aeg kaotas täielikult oma maise tähenduse. Kontserdilt lahkudes olid inimesed kergemad ja õnnelikumad, kui sinna tulles.
Nagu juba enne mainisin, olid need kaks Rakvere kontserti minu jaoks midagi palju enamat kui vaid muusikalised elamused. Kaks suurteost. “Passio”, paljude kudede ja keerdkäikudega, nagu kannatuslugu isegi. Võlus Paul Hillieri nõtke psühholoogioskus kõik lahti harutada ning jälle tervikuks kokku panna. Tundsin end otse sündmuste keskel, millele kerge sisse-välja sagimine kiriku tagaosas lisas isegi teatud tõepära. Solistidest jättis suurepärase mulje Aarne Talvik Jeesuse rollis, kelle hääl levis koos organisti Christopher Bowers-Broadbenti peene musitseerimisega ülevalt orelirõdult alla kirikusse tõelise viirukina. Negatiivsete piiblitegelaste rolle on raske hinnata, kuna tõepärasuse seisukohalt peaksid ka need esitajad olema negatiivsed. Seetõttu poleks nagu Pilatuse hääle kohta sobiv öelda kaunis, kuid Tiit Kogermani kehastuses kõlas ta väga veenvalt ja sisimas tajusin selles isegi natuke kalkust ning heitlikkust, mis ju Pilatusega koos käivad.
Evangelist on jutustaja. See, kes räägib lugu päevast päeva üha uuesti. Ta teab seda peast ning ta on kuldsuu. Pärdi puhul peab evangelistis üheks sulanduma neli erinevat häält. Vist lühikese kokkuharjutamise aja tõttu polnud kahjuks seda sulandumist toimunud ning vahel oli kuulda isegi “kalkuleerimist” ja “intoneerimist”. Sellist jutustajat aga üldjuhul keegi kuulama ei hakka. “Imelist hetke”, millest varem juttu, see õnneks ei rikkunud. Organisti kõrval väärivad samasuguseid kiidusõnu ka kõik teised instrumentalistid. Ning loomulikult peab tänusõnu lausuma koorile, kes jälgis sündmusi ja sekkus neisse jõuliselt.
“Kanon Pokajanen” on oma väljenduslaadilt vastand “Passiole”, kuna kasutatud on ainult koori. Saan kohe aru, et “ainult koor” ei ole siin õige väljend, kuna nii intensiivse loo puhul ei saa ühegi elemendi kohta kasutada sõna “ainult”. Siiski jah, tegu on kooriteosega, kus “Passio” välisteguritele reageeriv rahvahulk on asendunud sissepoole vaatava palveränduriga. Jälle jõuame rännakuni, ning kui kasutada ka meile kõige arusaadavamat mõõtu ehk aega, siis on ju Pärtki liikunud nende kahe teose vahel aastaid. Võiks öelda ka nii, et esimene on hillierilikum, teine jälle kaljustelikum, see tähendab, üks intellektuaalsem, teine ekstaatilisem. Selline ettekujutus võib aga tulla lihtsalt seigast, et mina isiklikult pole neid lugusid vastupidises esituses kuulnud. Ning jälle samastus kontserdipaik absoluutselt teosega, muutudes tõukleva palverändurihulga ihaldatavaks sihtpunktiks. Luteri kirikus oli esiplaanil Sõna, õigeusu pühakojas aga Vaim.
Tallinna kontsertidest jäi mul kahjuks kuulmata “Miserere” Estonia kontserdisaalis (22. 10; EFK, Miserere-ansambel, Paul Hillier). Kuigi Theatre of Voices’e kontsert “Stabat mater” Metodisti kirikus oli puupüsti rahvast täis ning aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda, ütleksin selle kohta lihtsalt hea kontsert. Muidugi on heal ja heal vahe, kuna kontsert kahe maailmakuulsa helilooja loomingust maailmakuulsa ansambli esituses ei saakski ju muud olla kui hea. Kuid siiski. Esiteks ei veennud mind päriselt Mozarti ja Pärdi dialoog, kuhu jäi minu arust sisse erinevate ajastute väljenduslaadide vastuolu. Võib-olla oli see aga seotud ka esitusega, mis, nagu “Passio” evangelistide kvartettki, ei kulgenud päris ühes hinguses. Projektikoosseisu puhul ongi see häda, et ühist lainet peab otsima üha uuesti ja uuesti ning sõnadeta üksteisemõistmist tuleb ette väga harva. Muidugi oli ka palju ilusat, näiteks Mozarti “Miserere” taevalikult helisenud meestrio esituses ning Pärdi “Stabat mater” kontserdi lõpul, mis kõlas veel kaua kõrvus edasi.
Ühest imelisest kontserdist tahaksin veel rääkida. See oli orelivõlur Christopher Bowers-Broadbenti sooloõhtu Niguliste kirikus. Kahju, et suurte ürituste kõrval jäi see kontsert mõnevõrra tagaplaanile ning kummaline, et kohalikest organistidest istus kirikus vaid üks-kaks. Ehk on Bowers-Broadbent üldisega võrreldes tõepoolest niivõrd eriline interpreet, et paljud tõsised tegijad ei pea teda miskiks? Igal juhul laulis see mõne mängija puhul nii suur ja kohmakas pill tema näppude all väga nõtkelt, õrnalt ja hapralt. Lisaks peaaegu kõikide organistide kohustuslikule kontserdialguse Bachile, Mozartile ning Christopher Bowers-Broadbentile endale kõlas ka terve rida eesti heliloojate orelipalu. Kuulda sai Andres Uibo, Urmas Sisaski ning René Eespere loomingut. Viimaselt oli valminud isegi uudisteos. Tõeliseks kõrgpunktiks kujunes aga Arvo Pärdi “Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler”, mille kohta saab teatud allegooriaga öelda, et ilu on mängija sõrmedes. Tegemist on tõelise pähkliga, mida vaid vähestel õnnestub lahti pureda. Kinniselt jätab see aga õhku küllaltki suure küsimärgi.
Mida siis öelda neile, kes siit lõpust veel lühikest kokkuvõtvat tõde ootavad? Ehk seda, et avastasin Arvo Pärdis palveränduri, kelle iga samm on täis uut nägemust ja päralejõudmise tugevat tõmmet. Tegelikult tundub see kujund temaga ju nii loomulikult koos käivat. Siiski, et Pärti paremini mõista, peab temaga kaasa rändama, püüdma näha seda, mida tema näeb, ning tundma seda, mida tema tunneb.