Vaadates tagasi lähiminevikku, selgus üllatuslikult, et Eesti Filharmoonia Kammerkoori käesoleva hooaja kõik talvised väliskontserdid said teoks Madalmaade pinnal. Meie jõulukuine sihtkoht Brygge oli mul varasemast ajast meeles kui armas, omamoodi õhustikuga flaami linnake. Sattusin sinna esmakordselt Tallinna Muusikakeskkooli kammerkooriga, vist aastal 1994. Seekordne reis ei elustanud kuidagi keskkooliaegset nostalgilist mälestust romantilisest kohakesest. Pigem vastupidi. Asusime teele 21. detsembril, hinges kerge ärevus. Maailmalõpujutud olid selleks hetkeks meedias juba vähemalt pool aastat tiirelnud ning tuleb tunnistada, et ma ei lahkunud kodust päris rahuliku südamega. Lubati ju elektrikatkestusi, mitmepäevast pimedust, täielikku kaost ja mida kõike veel. Korraks tekkis isegi lootus, et äkki ei peagi kusagile lendama. Hommikul silmi avades sai aga selgeks, et vähemalt 21. detsembril oli kõik vanaviisi, maailm kulges omasoodu ja tuli siiski minna. Läbi Frankfurdi Belgiasse jõudes võttis meid vastu nukker ja vesine novembriilm. Kodused krõbedad viisteist külmakraadi tundusid selle maad ligi suruva halluse kõrval otsekui talvemuinasjutt. Eestis olid jõuluootus ja lumi, Brygges aga lõgistas tuul hotelliaknaid ning ladistas lakkamatult vihma. Kontserdil Brygge Concertgebouw’s oli publikut palju ja meid võeti soojalt vastu. Kava koosnes Pärdi, Schnittke ja Grigorjeva teostest, teises pooles vene ja ukraina jõulumuusikast, mille koor salvestas 2006. aastal Paul Hillieri juhatusel plaadile “A New Joy”. Ei meenu, et oleksime pärast plaadistamist seda kava kusagil tervikuna esitanud, millest on kahju. Kuid nüüd, jõulude eelõhtul oli aeg selleks sobiv ning varjamata oma suurt armastust vene muusika vastu pakkus see kava tõesti midagi hingele. Publiku nõudmisel tuli esitamisele ka kaks lisalugu, Kedrovi sugestiivne, imeilus, geniaalselt lihtne “Otše naš” ning Kreegi “Mu süda, ärka üles”. Pärast viimast lisalugu kostis publiku hulgast sügav “aaaahhhh….”. Paremat tunnustust annab otsida.
Ja täpselt jõuluks jõudsime koju, jumal tänatud!
Jaanuarikuus sai EFKle osaks erakordne võimalus esitada filmimuusikat. Naljaga pooleks võib öelda, et me ei astunud täielikku tundmatusse. Mõni aasta tagasi käis Tallinnas maailmakuulus Howard Shore, kelle loomingu hulka kuuluvad näiteks “Sõrmuste isanda” triloogia, “Philadelphia” ja “Voonakeste vaikimise” soundtrack. Seekord salvestati muusikat filmile “The Betrayal (Nerakhoon)”, mis kandideeris 2009. aastal dokumentaalfilmi Oscarile. Projekt sai teoks tänu muusikaprodutsent Michael Pärdile. Samuti osalesime veidi aega hiljem Eesti Raadio stuudios kahepäevasel nn library music’i salvestusmaratonil, kus sai tuleviku tarbeks sisse lauldud terve ports versioone kellegi (veel) tundmatu helilooja lugudest “Homecoming” ja Hero”. Mine tea, mist neist on saanud. Suure tõenäosusega koguvad laulud kusagil riiulil tolmu ja ootavad, et mõni filmitööstuse geenius nad avastab. Ja ühtlasi ka meid. Nüüdne pakkumine esitada Philip Glassi teost “Koyaanisqatsi” tuli tänu edukale kontserdile Groningenis Hollandis, kus esitasime koos ERSO ja Daniel Reussiga Mozarti Reekviemi ja Pärdi “Aadama itku”.
Pimedal varahommikul tuli lennu väljumist Amsterdami kehvade ilmaolude tõttu tavalisest kauem oodata. Nagu Tallinnas, saabus ka Hollandi talv ootamatult. Öhtul pidime aga olema juba Groningenis “Koyaanisqatsi” proovis. Olin eelnevalt filmi vaadanud, kuid polnud kahtlustki, et elavas ettekandes on tulemus kordi mõjuvam. See kultusfilmi staatuses linateos sisaldab nii aegluubis kui ka kiirendatud kaadreid USA ürgloodusest – puhtast, puutumatust ja võimsast. Vastukaaluks inimkonna “areng” – tohutu tarbimine, hävitamine, raiskamine, suurlinnade lakkamatu ja peadpööritav vool, hingeline tühjus. Puudub igasugune dialoog ja sõnaline jutustus, on vaid kaheksakümmend minutit kestev muusika ja pildi sümbioos. Režissöör Godfrey Reggio on seletanud dialoogi puudumist järgmiselt: “Põhjuseks, miks filmis puuduvad sõnad, pole armastuse puudumine keele vastu. Paraku on meie keel hääbumas. Ta ei suuda kirjeldada maailma, milles me elame.” Hopikeelne sõna koyaanisqatsi tähendab elu, mis on tasakaalust väljas. See on esimene film Qatsi-triloogiast, loodud aastal 1982, järgnesid “Powaqqatsi” (1988) ja “Naqoyqatsi” (2002).
Filmi kahes ettekandes osalesid Põhja-Hollandi Sümfooniaorkester, Philip Glass Ensemble ja dirigent Michael Riesman. Proov algas meie a cappella osaga, mis sai pärast läbilaulmist hinnanguks ameerikaliku okay. Tuleb tunnistada, et alguses jättis emotsioonivaba dirigent üsna kummalise mulje. Ta dirigeeris peast, mis iseenesest polegi ju nii harv nähtus, kuid tundus, et ta ei suuda kuidagi meetrumis püsida. Näis, et täiesti võimatu on sellise käe järgi laulda, ilma et asi koost laguneks. “Koyaanisqatsi” noodipartii pole raske, kuid pidevad kordused, vahelduvad taktimõõdud ja ebamugavas tessituuris instrumentaalse partii laulmine nõuab väga suurt kontsentratsiooni ja kokkuvõtmist. Veidi hiljem jõudis kohale, et Riesman dirigeerib sünkroonis filmilinal jooksvate stseenidega, mistõttu tuli tempot tõsta ja langetada. See, mis meile tundus kummaline ja harjumatu, oli tegelikult hämmastav professionaalsus. Veidi taustauuringut tehes selgus, et Riesmanit seob Philip Glassiga kauaaegne loominguline koostöö. Ta on mänginud Philip Glass Ensemble’is klahvpille aastast 1974 ja on alates 1976. aastast ansambli muusikaline juht. Kui Glass sai 1999. aastal oma “The Truman Show” partituuri eest Golden Globe’i auhinna, teatas ta oma kõnes, et Riesman on geenius. Riesman on peale Glassi teinud koostööd ka Paul Simoni, Mike Oldfieldi ja David Bowie’ga.
Peaproovis avanes mul “tänu” külmetushaigusele võimalus saalis istuda ja tervikust osa saada. Sain tõeliselt suure elamuse osaks, kuigi sõnadega on raske edasi anda seda lootusetuse tunnet, mis valdas linateose lõpul. Ühel hetkel hakkab filmi vaadates hirm ning siis lausa füüsiliselt halb, tahaks kiiremas korras sellelt rattalt maha astuda. On see aga enam üldse võimalik? Masendav on näha (ja mõista), mida inimene-looja on oma koduplaneediga teinud, kui vastutustundetult ja tasakaalutult elanud. 1982. aasta film on tänapäeval vägagi aktuaalne. Inimeste teadlikkus on ajaga küll tõusnud, kuid laias laastus pole eriti midagi muutunud. Peab ütlema, et interpreedina laval olla on tunduvalt lihtsam kui istuda publiku hulgas vaataja rollis. Suurem äng läheb sinust mööda, oled keskendunud esitusele. Ja ausalt öeldes on see tõeliselt kihvt muusika. Mehaaniline, ilma emotsioonita, kuid omamoodi meditatiivne. Oled üleni selle sees, pidevas liikumises ja kulgemises.
Teisel kontserdil istus laval klahvpilli taga ka helilooja Philip Glass ise, keerates koori esimese sisseastumise järel ennast suisa ringi ja öeldes hiljem, et EFK on parim koor, kes “Koyaanisqatsit” esitanud. Vägev kompliment! Teoses teksti pole, kui välja arvata bassi poolt suure oktavi re-noodil retsiteeritav sõna koyaanisqatsi filmi alguses ja lõpus, kokku nelikümmend korda. Meie koori bass Aarne Talvik sai selle ülesandega hiilgavalt hakkama – kaheksakümmend kumisevat ja põrisevat koyaanisqatsi’t. Omamoodi epiloog ja kokkuvõte on viimane osa “Prophecies”, kus hopi keeles lauldakse maha ettekuulutused: “Kaevates maapinnast väärtuslikke asju, kutsume me esile hävingu / Puhastuspäeva eel tõmmatakse üle taeva ämblikuvõrgud / Ühel päeval paisatakse taevast alla tuhka täis anum, mis põletab maa ja paneb keema ookeanid.”
Tundus, et pärast Antwerpeni kontserti on Madalmaadega mõneks ajaks rahu majas. Esialgu petlikult lühike tundunud kontsert muutus aga tund ja nelikümmend minutit väldanud Pärdi a cappella teoste maratoniks. Järgmisel päeval andis keha ja vaim end tunda, justkui rong oleks üle sõitnud. Esinemispaigaks oli AMUZi kontserdisaal, mis on tegelikult Antwerpeni augustiinlaste kloostri kirik. Hoonesse siseneti tavalisest kaasaegsest uksest, fuajee oli samuti modernne, kuid järgmise ukse peal võttis tulijaid vastu barokk. AMUZ paikneb Püha Augustinuse kiriku ümber ja sees, artistide ruumid on samas vägagi tänapäevased, varustatud suisa uksekoodiga. Esinemispaiga tegigi eriliseks kahe arhitektuurilise maailma sujuv ühendamine. Meeldejäävaks kujunes ka lahtilaulmine, sest nii häälest ära klaverit pole ammu kuulda saanud. Publik oli vapper ja pidas vaheajata kontserdi kenasti vastu. On huvitav, et Pärdi muusikat esitades võib alati leida publiku hulgast inimesi, kes kuulavad silmad kinni või pühivad vargsi pisaraid. On neidki, kes viibivad justkui transis, ja neid, kes vaimustunult plaksutavad. Nagu üks mu hea sõber armastab öelda: ju seal midagi vist ikka on…