Patt oleks apsudest rääkida, sest “Matteuse passiooni” ettekanne oli tervikuna suurepärane, jagab klassikaraadio toimetaja Kersti Inno oma vaimustust.
Johann Sebastian Bach “Matteuse passioon”, 25. märtsil Tallinna Metodisti kirikus. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid, dirigent Paul Hillier.
“Maarjamaad on tabanud tähesadu!” Just sellise mõttega lahkusin paastumaarjapäeval Tallinna Metodisti kirikust, vapustatuna Bachi “Matteuse passiooni” muusikast ja ettekandest ning mõeldes tagasi vaid nädal varem saadud elamusele Bellini “Puritaanidest” – mõlemal juhul peakangelaseks haruldane külalistenor, toetatuna meie muusikute parimatest püüdlustest.
Evangelisti jutustus koos tegevust markeerivate dramaatiliste koorirepliikidega on Bachi passiooni selgroog. Siiski olen varasema kuulamiskogemuse põhjal retsitatiive tajunud pigem kui sisuliselt olulist sidepartiid kaunite aariate ja kooride vahel Jeesus Kristuse kannatusloos. Briti tenor Julian Podger laulis aga retsitatiivid passiooni haaravaimaks muusikaks, esitades sügavalt läbitunnetatud kannatusloo kirglikult ja köitvalt, ideaalses muusika ja sõna koosluses, oivalise diktsiooniga, häbenemata kontraste vaoshoitud sosinataolisest laulmisest emotsionaalsete purseteni, visualiseerides eredate piltidena kogu tegevuse. Eelkõige Bachi interpreedina hinnatud Podger on praegu Euroopas nõutumaid suurvormi soliste, kes laulnud Evangelisti osa paljudes kuulsates kontserdimajades.
Jeesuse osa laulis Uku Joller, kelle kaunitämbrilist bassi väärtustab samuti väga hea teksti kõrval muusikaline intelligents ja erakordne stiilitunne. Kauneimad aariad on Bach selles teoses loonud aldile. Iris Oja tuli nendega uhkelt toime. Kuu aega tagasi esines Iris Oja Austraalias Arvo Pärdi “Passio” ettekandel koos Julian Podgeri ja teise Tallinnas esinenud külalistenori Tomas Mediciga Kopenhaagenist. Paraku ei olnud taanlasel Tallinnas seekord just parim päev. Teda kuulates otsisid silmad meie koori ridadest tenorit, kes võinuks partiiga paremini hakkama saada. Koorist ette astunud solistidest pakkusid elamusi sopran Kaia Urb oma tuntud headuses ja iga esinemisega üha paremaks muutuv noor bass Rainer Vilu.
Kohtumine Johann Sebastian Bachi “Matteuse passiooniga” on igal juhul suursündmus teosesse kätketud sõnumi ja erakordselt kauni muusika tõttu. Eesti publikul on seda teost olnud võimalik kuulata haruharva – viimati 2000. aastal XIV rahvusvahelise orelifestivali avakontserdil. Eesti Filharmoonia Kammerkoor on “Matteuse passiooni” esitanud varem vaid koos Rootsi Raadio kooriga 1998 Tõnu Kaljuste juhatusel. Ka möödunud sajandil Eestis eelkõige oratooriumikoorina tuntud Eesti Raadio segakoor esitas Bachi suurteost vaid üheainsa korra – 1968.
Sageli esitatakse seda ulatuslikku teost kupüüridega. Lugupidamist väärib dirigent Paul Hillieri otsus teos tervikuna esitada. Ettekanne oli haarav, ei mõjunud liialt pikana, kuigi ühtlasema kvaliteedi huvides võinuks ka seekord mõne kärpe teha.
Kontsert oli väärikas kroon Hillieri kuus aastat kestnud tööle Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendina, viimase kontserdina Eestis selles ametis. Dirigendi üldkontseptsioon oli muljetavaldav ning muusikalise eruditsiooniga ellu viidud. Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitas koorirepliigid täpselt ja mõjuvalt aktsentueerituna. Koraalides ning algus- ja lõpukoorides sai aga nautida meie koori kaunist, tasakaalustatud kõla ja professionaalsust. Siinkohal kiidusõnad ka koormeister Mikk Üleojale.
Tallinna Kammerorkester oli nagu ikka meie esinduskoorile väärikas partner. Kaasatud oli instrumentaalsoliste Soomest ja Lätist. Gambamängija Mikko Perkola või orkestri kontsertmeistri Harry T raksmanni tundlikult nüansseeritud saatepartiid panid mitmel puhul kõrvu kikitama.
Patt oleks hakata üksikasjalikult rääkima esituskonarustest, mida ligi kolm tundi kestva suurteose puhul ikka ette tuleb.