Eesti Filharmoonia Kammerkoor veetis mai lõpus nädala järjekordsel kontserturneel. Mida nad seal kogu aeg teevad? Aru annab asjaosaline ise.
Isegi kui Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) järjekordne väga edukas kontsertreis polnud ehk Eesti kultuurimaastikul maikuu kõige olulisem sündmus, on see lugejale võimalus heita põgus pilk meie tegemiste argipäeva. Sageli peab professionaalne laulja kuulma tuntud ütlust, et laulad küll, me kõik laulame, aga mis tööd sa teed ja et küll sul on hea elu, muudkui reisid ja avastad maailma.Välisreisid on meie töö üks osa, kuid sageli ei tähenda see puhkust, vaid hoopis ülipikki tööpäevi, kohanemist iga olukorraga ning laulmist ka siis, kui tunned, et enam ei jaksa.
Maikuus ootas teostamist järjekordne ühine projekt dirigent Marc Minkowski ja tema orkestriga Les Musiciens du Louvre-Grenoble. Muusikaliseks kokkupuutepunktiks kahe nädala jooksul Pariisis ja Grenoble’is said kaks ooperit – Richard Wagneri „Der fliegende Holländer“ („Lendav hollandlane“) ja Pierre-Louis Dietsch’i „Le Vaisseau fantôme“ („Kummituslaev“). Minkowski puhul on tegemist inimesega, keda lihtsalt sõnades on raske iseloomustada. Kui mõni, kes pole temaga koostööd teinud, tahab teada, millise dirigendiga on tegu, siis tavapäraselt tekib meie inimestel näole õnnis unelev ilme ja suust kuuldub vaid: „Aaaahhh…Minkowski…!“ millele järgneb veel väga väljendusrikas paus. Minkowski on nähtus omaette. Tegelikult on see suur õnn, mis EFK-le saatuse tahtel sülle langes ja et kirjutada käesolevast projektist, tuleks alustada hoopis päris algusest.
Esimest korda puutusime kokku 2008. aastal kuulsal Salzburgi Pidunädalatel (Salzburger Festspiele), kus Minkowski juhatas Griegi „Peer Gynti“. Olime saabunud Austriasse varahommikul, terve päev kestvad proovid terendasid silme ees ja teadsid, et ega pääsu pole, väsimuse kiuste tuleb ära kannatada. Kui proovisaali uksest astus sisse täiesti ebadirigendiliku välimusega lühikest kasvu hallipäine mees, suur noot kaenlas, mõtlesin esimese hooga, et tegu on klaverisaatjaga. Järgnev on juba ajalugu. Minkowski suutis meie koorist välja meelitada midagi sellist, mida suudavad vähesed. Ja enamgi veel. Tema töötegemise protsessi jälgimine on nagu tasuta meistrikursus. Minkowski saavutab alati oma tahtmise, kuid mitte despootlikul moel, vaid väga armastusväärselt. Nii tema kui teiste inimeste aeg on väärtuslik, seda ei raisata niisama. Absoluutselt kõik on mõtestatud ning igal kontserdil lisandub sellele veel täiesti teine dimensioon. Olles ülimalt emotsionaalne, dirigeerib Minkowski kogu kehaga, muusika lihtsalt pulbitseb temast välja.
Meie soov nautida romantilist prantsuse kevadet lõppes paraku juba eos, kuna Euroopas valitsev külmalaine oli nii Pariisi kui ka Grenoble’i vallutanud. Esimesed päevad möödus täielikult proovisaalis. Tööd oli palju, kuid aega kahe ooperi jaoks ilmselgelt liiga vähe, orkester polnud veel oma materjaliga valmis, meie tukkusime vahelduva eduga toolidel ja virgusime solistide ja koori etteasteteks. Väikese irooniaga võiks öelda, et koorilaulja vaatab ju alati soliste kullipilgul ja teab ikka kõige paremini, kuidas keegi laulma peaks ja mis valesti on. Nii Wagneri „Lendava hollandlase“ kui Dietsch’i „Kummituslaeva“ solistid olid lihtsalt esmaklassilised. Eriliseks lemmikuks kujunes võrratu Ingela Brimberg Sentana – tundlik, musikaalne, imelise häälega raudne naine. Hea laulja puhul ei paista silma meeletu füüsiline koormus, näib, et kõik tuleb iseenesest. Enamus publikust ei tea, et laulja töö on võrdne tippsportlase omaga. Väikese ääremärkusena olgu öeldud, et solistid on välismaal alati väga toredad ja sõbralikud, ei mingit staarikompleksi, suheldakse kooriga ja mida suurem solist, seda lihtsam inimene.
Kui Wagneri „Lendav hollandlane“ on kõigile teada-tuntud teos, siis Dietsch’i „Kummituslaeva“ puhul pole saatus nii armuline olnud. Dietsch’i esimene ja ühtlasi viimane ooper esietendus 1842. aastal Pariisi Opéra’s vaid 2 kuud enne „Lendava hollandlase“ esietendust Dresdenis. Wagner kahtlustas Dietsch’i enda libreto osalises kopeerimises ja tõtt öelda sisulist sarnasust jagub. Seetõttu kahe ooperi esitamine ühel õhtul oli Minkowski poolt vägagi huvitav ja omamoodi hullumeelne idee. 5 tundi puhast muusikat! Teosed, mille loomist lahutab ajaliselt vaid 2 kuud, asuvad üksteisest valgusaastate kaugusel. Dietsch’i puhul on hästi näha, milline oli tolleaegne muusikaline maastik, kust „Lendav hollandlane“ välja kasvas. Ja tõesti, Wagner pühib nagu marutuul üle konventsionaalsest numbriooperist, olles niivõrd uuenduslik ja oma ajast ees. Meie esitasime „Hollandlase“ algversiooni, kus tegevus toimub Šotimaal, mitte Norras, nagu hilisemas versioonis kombeks, seetõttu on teadjamale inimesele veidi võõrad ka mõned nimed, näiteks Daland on selles versioonis hoopis Donald ja Eric Georg. Muusikaliselt aga erinevused peaaegu puuduvad.
Peale prooviperioodi toimus esimene kontsert Île de Ré saarel La Rochelle’i lähedal, kus lisaks õhtusele Wagnerile andsime keskpäeval Minkowski palvel veel eraldi a cappella kontserdi tema festivalil Re Majeure. Peale kontserti oli koori ja orkestrit palutud maestro koju külla. Sõitsime sinna 30 minutit, 10 minutit kulus jalutuskäigule ladistava vihma käes, 10 minutit saime nautida veini ja koorikloomi ning kibekähku aeti meid tagasi bussi, sest bussijuht tahtis koju minna… prantsuse värk. Päev oli olnud nagu maraton, energiat läinud suurtes kogustes, kuid sööki ja jooki kõht sel päeval eriti tunda ei saa. Versailles’ kuninglikus ooperis tulid ettekandele mõlemad ooperid. Ajast, mil viimati kõlas Dietsch’i „Kummituslaev“, on möödunud 171 aastat ja kui kesköö paiku kontsert lõpeb, on kätte jõudnud Wagneri 200. sünniaastapäev.
Grenoble’is kantakse ooperid ette erinevatel õhtutel ja kaks päeva on broneeritud veel lindistustele. Kui lindistus valmis, lendame kolmeks päevaks koju, et tulla uuesti tagasi, seekord Viini. Konzerthausi suures saalis on Dietschi ajal päris palju vabu kohti, kuid Wagneri ettekandeks täitub saal pilgeni. Veidi hirmutav on mõelda, mis meid ees ootab. Viin, kui pikaajaliste traditsioonidega saksa kultuuri kants, kus haritud ja teadja publik on nõudlik ning harjunud ainult väga heaga. Kui midagi ei meeldi, siis pahameele väljanäitamisega probleeme pole. Sellest õhtust kujunes aga kontsert, mis jääb aastateks meelde, solistid ületavad iseennast, lülitades justkui viienda käigu sisse, Minkowski on enneolematu, ovatsioonid meeletud… Raske on kirjeldada sõnadega kirjeldamatut. On lihtsalt tohutu õnnetunne. Samasugune vastuvõtt saab meile osaks ka Barcelona Palau Musica saalis, kus ühtlasi tõmmatakse kogu projektile joon alla.
Kui ennist ütlesin, et Wagneri „Lendava hollandlase“ kontserttuur pole Eesti maikuu tähtsaim kultuurisündmus, siis peale Viini kontserti julgen selle väite ümber lükata. Olla osaline Minkowski idee realiseerimisel – teha maailmalavadel kahte ooperit ühel õhtul, kammerkooriga, ajastu pillidega, imeliste ja värskete häältega solistidega, teistsuguse lähenemisega ning saavutada suurt edu, see juba on midagi!