Eesti Filharmoonia kammerkoorile aplodeeritakse vaimustunult Lõuna-Prantsusmaal Aix-en-Provence’is, aga mitte kontserdisaalis, vaid ooperietendustel. Meie koor on juba teist korda ooperikooriks sealsel muusikafestivalil, mis kuulub koos Salzburgi, Bayreuthi ja Glyndebourne’i suvepidustustega rahvusvaheliselt prestiižikaimate hulka.
Erinevalt samal ajal toimuvast kuulsast teatrifestivalist Avignonis on Aixi festivali keskpunktis ooper, mille ümber koonduvad sümfoonia- ja kammerkontserdid. Siin on lavastanud Peter Brook ja Pina Bausch ning koostööd tehakse muuhulgas New Yorgi Metropolitan Operaga, Berliini ja Viini riigiooperitega ning Moskva Suure Teatriga.
Festivali põhilava on vana peapiiskopilossi hoovi ehitatud vabaõhuteater ja etendused algavad lõunamaiselt pehmes pimeduses pool kümme õhtul. Lossi enda ruume kasutatakse garderoobideks, harjutusklassideks ja festivalibürooks.
Tsirkuse-Rigoletto
Sel aastal tõi festival välja viis ooperilavastust barokist tänapäevani. Eesti koor osaleb juuli lõpuni kahes juba festivali alguseks väljamüüdud lavastuses: Verdi «Rigolettos» ja Mozarti «Don Giovannis». Mõlema puhul on festivali juhtkond juba tunnustanud koori väga head ettevalmistustööd (koormeister oli Heli Jürgenson).
«Rigoletto» lavastaja, kanadalase Robert Carseni sõnul hämmastas teda, kuidas kontsertkoori lauljad täidavad teatrilaval ta nõudeid hetkega ja on valmis kohe edasi tegutsema, ootavad uusi impulsse.
Kooriliikmed omakorda kiitsid Carsenit, kes suhtles sujuvalt neljas keeles ning seletas kujukalt ja selgelt lahti stseeni ülesande ja karakterid ning andis põhilise liikumisjoonise, mille piires kujundas iga kooriliige oma individuaalse tegelase.
Carseni «Rigoletto» tegevus toimub tsirkuses, hertsog (mehhiko tenor Arturo Chacón-Cruz) on tsirkusedirektor ja Rigoletto pierrot’lik kloun (grusiin Georgi Gagnidze). Isegi kui Gilda (venelanna Irina Lungu) unistades ennast sellest maailmast lahti rebib ja lava kohale ohtlikku kõrgusse tõstetakse, istub ta kiigel, mis meenutab trapetsit.
Kammerkoori meeslauljad mängivad hoo ja innuga õukondlasi, olles samas range itaallase Gianandrea Noseda dirigendikepi all koos Londoni Sümfooniaorkestriga ka muusikaliselt täpsed. Seda «Rigolettot» on rahvusvaheline press nimetanud Verdi-aasta (sügisel möödub 200 aastat helilooja sünnist) seni parimaks lavastuseks.
Teine lavastus, milles osalemist meie kammerkoorile pakuti, oli vene noorema põlve režissööri Dmitri Tšernjakovi «Don Giovanni», mille esietendus festivalil oli juba 2010 ning mida nüüd taastati.
On huvitav märkida, et kui kammerkoor esmakordselt Provence’i festivalil kaasa tegi (2011), siis just Verdi («Traviata» prantsuse primadonna assoluta Natalie Dessayga peaosas) ja Mozarti («Tituse halastus») lavastustes. Praegu üks kuulsamaid inglise lavastajaid David McVicar rääkis toona kammerkoori «inglihäältest» ja nende sobivusest Mozartiga.
Vene uusrikaste allakäik
Tšernjakov kasutas koori kahjuks vähe, üldse nägi ta raskusi «Don Giovanni» tegevusloogika painutamisega oma kontseptsiooni alla, mis pidi näitama vene uusrikaste perekonna allakäiku.
Kui Mozarti muusika maalib oma tegelastest intrigeerivaid, mitmekülgseid portreid, siis lavastuses oli näha üheplaanilisi narko- või alkoholiuimas, peamiselt põrandal lamasklevaid inimvaresid. Sellele kontrastiks mõjusid noori peokülalisi mängivad kooriliikmed erksalt ja veenvalt, lauldes õhulise kergusega.
Dirigeeris Marc Minkowski, kes meie koori väga kõrgelt hindab, olles äsja selja taha jätnud suure turnee Euroopa esindussaalides oma Wagneri-projektiga, milles kammerkoor kontsertkoorina osales.
Mida arvata filharmoonilise kammerkoori osalemisest ooperis? Koori direktor Esper Linnamägi tõdeb: «Ma usun, et kokkupuude ooperiga annab meie lauljatele võimaluse ennast arendada ja omandada kogemusi, mida on pärast hea ära kasutada oma tavapärases kontekstis. Senised ooperiprojektid on olnud väga kõrgetasemelises muusikute keskkonnas ning edukas koostöö loob aluse uuteks võimalusteks ka ooperižanrist väljaspool.»
Seda polegi rahvusvahelises tihedas konkurentsis nii vähe.