The Irish Timesi muusikakriitik Michael Dervan kuulas “Kanon Pokajaneni” Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor andis “Vana Euroopa viimase kontserdi” Iirimaa läänerannikul
Kahel kontserdil kanti ette Arvo Pärdi monumentaalteos “Kanon Pokajanen”. Selle helitööga seoses meenub Stravinski kuulus märge, et tema oli üksnes anum, millesse “Püha kevad” valati. “Kanonis” on monoliitsust, justkui poleks see kunagi poolikul kujul eksisteerinudki, nagu oleks Pärt seda üksnes märganud ja kuulnud ja siis noodikirjas ilmutanud, et kuulajad saaksid selle ees peatuda, kaeda, ammutada enesesse selle erakordset atmosfääri.
See atmosfäär on äärmuseni range. Teos ise – õigeusu kiriku patukahetsuskaanon – on pikk ja aeglane. Tempo on pikaldane ja sagedaste pausidega markeeritud. Motiivikordused, meloodiliste võimaluste piiratus, esmapilgul monotoonne kulg, helikõla vaoshoitus mõjuvad peaaegu nagu mungaleib ja vesi kõigi võrdluseks meenuvate tuntud kooriteoste lookas pidulaudade kõrval. Gregoriuse koraal on märksa painduvam.
Filharmoonia kammerkoori esinemine Dublini Püha Maarja kirikus Tõnu Kaljuste käe all kestis alla tunni, hoopis vähem kui nende ECM plaadifirmale salvestatud 84minutiline variant, mis omakorda on lühem kui helilooja enda soovitatud 90–110 minutit.
See helitöö – nii nagu ka Morton Feldmani viie ja poole tunnine Teine keelpillikvartett mullusel Samuel Becketti sajanda sünniaastapäeva tähistamisel kirjaniku kodulinnas Dublinis – paneb mõtlema kuulamise ja keskendumise tähendusele kontserdikontekstis üldse. Omaette mõtteid tekitas ka otsus kanda teos ette pilkases pimeduses. Kui “Kanonis” kirikuslaavikeelne tekst valitseb muusika üle, siis tundub kummaline võtta publikult võimalus sellest tõlget jälgides aru saada.
Ettekanne ise oli koorikunsti tour de force. Kaljuste ja koor lõid ja suutsid säilitada efekti, mis oli ürgloomulik nagu pilvede aeglane kulgemine. Laul ise meenutas oma toonide- ja tekstuurideküllasusega varju- ja kontrastidemängu mustvalgel fotol, mis võib muuta selle niivõrd vapustavaks ja jõuliseks. Ja kuigi tuli ette momente, kus muusika tundus üleliia kiirustavat, tundusid “käiku” vahetava teose tempomuutused ettekandes täiuslikult väljapeetud. Kirikut täitnud muusikaarmastajad kuulasid erakordses vaikuses ja tähelepanelikult ning ettekande lõpus kõlanud kahekordne “Aamen” innustas publiku oma pinkides püsti tõusma.