Plaadi juurde kuuluv Kersti Inno bukletitekst on omaette väärtus, mis juhatab igaühele Saare koorimuusikaga tutvumiseks niidiotsa kätte – ükskõik, millised on eelnevad teadmised. Inno tekstist loeme, et Saar “armastas süveneda ühte hetke, momendi meeleolusse ja tundevarjundeisse. Tema teosed on alati detailselt viimistletud, neis avalduvad autori peen värvitaju, fantaasiarikkus ja erk kunstimeel. Käsikirjad on korrektsed, varustatud üksikasjalike juhiste ja märkidega. Impulsiivse inimesena oli talle loomingus sobivaim lühivorm, miniatuur.”
Seda kõike polekski tarvis nii pikalt ja täpselt tsiteerida, kui sellest ei oleks endalgi tekkinud tungiv valu rääkida. Hetkemeeleolude väljendamine ja tundevarjundite erksus, nende viimistlemise detailsus annavadki võtme Saare koorilaulude interpreteerimiseks ja interpretatsiooni hindamiseks.
Albumil “Luule, see ei tule tuulest” leidub äärmiselt õnnestunud esitusi, kuid üldmulje annab alust mõtisklusteks. Üldiselt ei ole mindud romantiliselt ülepaisutatud kontseptsiooni radadele, pigem eelistatakse ettevaatlikke dünaamilisi lahendusi. Domineerib eestlaslik vaoshoitus, millega ei saa tõenäoliselt kunagi otseselt mööda panna suurvormide ja üleüldse veidi pikemate teoste puhul, kuid mis jätab miniatuurid kuidagi külmaks ja kahvatuks. Siit õhkub professionaalse lähenemise hingust, mida amatöörkooridel ei ole kusagilt võtta. Tõepoolest, iga amatöörkoori repertuaaris on või vähemalt on olnud mõni tuntum Saare laul, millega nähakse mehemoodi vaeva, sest Saare looming ei ole sugugi lihtne. Kui lugu ükskord selgeks õpitakse, ei pruugi see küll alati tehniliselt õnnestuda, kuid enamasti korvab puudujäägid märgatav laulurõõm, mis tõenäoliselt asjaarmastajatelgi kahekümnest Saare laulust koosneva kava ettevalmistamisel pisut vankuma lööks.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori puhul on natuke teine lugu – steriilsus on salvestuse peamine märksõna. Mitte tingimata negatiivses mõttes, sest küllap ongi teatav annus steriilsust – eelkõige puhtuse tähenduses – professionaalsele koorile sisse kodeeritud. Õieti õigustavad ka Saare enese loomingulised tõekspidamised mingis mõttes kammerkoori dirigendi Mikk Üleoja suunavõtte. Eriti rahvaviisitöötluste puhul pakub helilooja põhimõtete sõnastamisel taas tuge saatetekst plaadibukletist: “Puutudes vahetult kokku rahvalaulikutega, nakatas Saart karge ja objektiivne toon, mida laulik kasutas. Ei mingit tunnetega liialdamist, ilutsemist, pisaraid ega sentimentaalsust. Selle asemel tõsine enesesse süvenenud, sissepoole pööratud põhjamaine kunst.”
Tõenäoliselt mõjutas rahvalaulude esteetika mingil määral ka Saare eesti luuleklassikal põhinevat originaalloomingut, ent impulsiivsus ja objektiivsus on ometi mõneti vastanduvad märksõnad – järelikult tuleb teha valikuid, ka interpreteerimisel.
Mõeldes Mikk Üleoja valikutele Eesti Filharmoonia Kammerkoori dirigendina, ei koida kuulajal hoobilt selget nägemust – mis muidugi ei tähenda, et plaat oleks sisse lauldud dirigendipoolse juhtimiseta, üle jala. Mingis etapis on tõenäoliselt osa nägemusest kaduma läinud – see on kollektiivse kunsti paratamatu oht.
Rahvaluuleaineliste laulude puhul esineb kõige erinevamaid näiteid. Leidub tõepoolest objektiivse tooniga, samas ilmekalt esitatud laule, näiteks “Meie elu”. Ka “Seitse sammeldunud sängi” puhul võib aimata teatavat eeposlikku monotoonsust ja siinkohal on see mõneti põhjendatud – tekst ju “Kalevipojast”. Ometi oleks ka tenorirühm võinud äärmuseni venitatud häälikutele eelistada kõnelähedasemat lihvi. Hoopis vastupidised on asjalood “Metsalauluga”, milles emotsioon ei ole väljendatud ainult Saare dünaamikajuhiste kaudu. Lauljad suhestuvad tuntavalt tekstiga, kuigi sõnad jäävad plaadibukleti abita suures osas tabamatuks – vedelavõitu artikulatsiooni kiuste tuleb metsapilt silme ette. Erakordselt erk dünaamika ja fraasialgused kaunistavad laulu “Noore veljo, veeritage” – selline pikem lühivorm võimaldab tekitada järkjärgulist dramaturgilist arengut, mis on nähtavasti Eesti Filharmoonia Kammerkoorile omasem kui järsud pisimuutused.
Rahvaluulekategooriast populaarseim viis on “Lindude laul” – seda julgevad esitada nii mõnedki amatöörkoorid, küündides küll harva Filharmoonia Kammerkoori tasemele. Üllatuslikult pole ka meie esinduskammerkoori stuudiosalvestus tehniliselt veatu, entusiastlikku mõtteerksust õnneks siiski jagub. “Sii om leelo liinast tuudu” mõjub samuti lõbusalt ja erksalt, “Jaan läheb jaanitulele” aga hoopistükkis raskepäraselt, kuigi võiks oma karakteri poolest olla pigem kerge ja hõljuv. “Tere, kuusi, tere, petäj” interpretatsioon annab edasi valu, mida teksti sõnum justkui ei väljendagi. Siis on veel paar ilusat lugu, mille dünaamilist kontseptsiooni ongi vast kõige keerulisem täpselt edasi anda: “Latsõ hällütamise laul” tekitab kogu oma taevaliku harmoonia juures küsimuse, kas hällilaulus võiks äkki esineda ka mezzofortest vaiksemaid toone. “Miks sa nutad, tammekene?” näib olevat liiga tihedalt täis lauldud – selline kurb jutustus.
Rahvaviisidel põhinevatest lugudest suur osa mängib polüfoonilise faktuuriga või on koguni fuugavormis; sellisel juhul lähtub ka dünaamika enamasti polüfoonialoogikast ning teemad tuuakse foonist kenasti esile. “Imäl oli jo” on plaadi ainus solistiga lugu, Kaia Urbi soolo mõjub kooriga ülimalt tasakaalustatult, mitte esiletükkivalt. “Vihmakõne, vellekõne” kujutab endast justkui väikest meeleolukat vahepala, mille partiide sidusaks laulmine ja elavdamine nõuab pauside austamist. “Karjase kaebuses” antakse loo kaeblik meeleolu polüfoonia lineaarse arengu toel edasi eriti nauditavalt.
Tundlikumaks muutub kõrv kindlasti just tuntumate, autoritekstidele kirjutatud laulude peale. Veidi üheülbaliselt mõjuvad nii liigaeglase tempo ja kohati arusaamatu tekstiga “Sööt” kui ka vaoshoitud põhiplaaniga “Põhjavaim”. Väljapeetud lüürilisus ja dramaatika iseloomustab laulu “Mets kohiseb”, kõik nüansid joonistuvad selles detailselt välja. Albumi nimilaul “Luule, see ei tule tuulest” on oodatult nii kontseptsioonilt kui ka teostuselt kõrgetasemeline – kõigi fraaside puhul võib tunda dünaamika viimistletust, midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Seevastu “Kõver kuuseke” tõstatab taas küsimuse piano võimalikkusest – dünaamiline skaala võiks siin olla märksa laiem. “Allik” on lauldud peenelt, lõbusalt ja säravalt, ometi jääb vajaka sellisest laululustist, millest poleks puudu asjaarmastajatel. Püüdes silme ette manada kammerkoori lauljaid, ei näe ma kõrgele tõusnud kulmusid, vaid veidi tülpinud silmi. “Kasehaldjate laul” oma mängulisuse ja kavalate kiirendustega kompenseerib “Alliku” meeleolu puudujäägid topelt.
Lisaks Mart Saare loomingule kannab Eesti Filharmoonia Kammerkoori album “Luule, see ei tule tuulest” Peeter Süda ainsat koorilaulu “Linakatkuja”, mis on sobitatud justkui plaadi kuldlõikekohale. Kuigi tegelikkuses ei paigutu see sinna ei ajalisel teljel, ainelisel jaotusel ega ka kuidagi teist seost otsides, on ilus nii mõelda – eriti arvestades, millist tähtsust omab Süda meie kultuuriloos. Südat seovad Saarega üheaegsed õpingud, samuti rahvaviisikorjamise ekspeditsioonid. Helikeelelt sobib Peeter Süda “Linakatkuja” ühte punti Mart Saare rahvaluulepolüfooniatega, laulu interpretatsioon on ülimalt viimistletud ja väljapeetud, lubades eraldi jälgida iga liini.
Ei olegi palju Mart Saare koorilaulude esitusi, kus tehnika ja entusiasm üksteist tasakaalustavad. Kuivõrd need laulud on kirjutatud suurele segakoorile, siis on originaalilähedast koosseisu võrdlemisi keeruline leida ning esituspraktikas on aja jooksul toimunud märgatavad muutused. Kammerkoori esituses kõnetavad sellised laulud lähemalt, kõlavad intiimsemalt ja täpsemalt.