Kontsert „Litaania” („Litany”) Pärdi päevadel Tallinna kirikutes: Hilliard Ensemble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel 4. IX Olevistes. Kaunil hilissuveõhtul Tallinna vanalinna vaikses südames koguneb Oleviste kiriku ümbrusesse suur hulk inimesi, paljudel lillekimp käes. Enamik tunnevad üksteist ja tervitavad, ometi valitseb kuidagi eriline ja tasane õhkkond, inimesed on vaiksed ja säravad ühtaegu. Kõigi silmist näeb, et oodatakse midagi erilist, oodatakse Elamust.
Algamas ei ole Nargeni festivali korraldatud Pärdi päevade järjekordne kontsert – tegemist on täiesti erilise õhtuga, mil tähistatakse Tõnu Kaljuste 60. sünnipäeva. Ühtlasi on see Hilliard Ensemble’i teine festivalikontsert Tallinnas, kus maailmakuulus ansambel otsustas alustada oma 40. hooaega, mille nad on kuulutanud ka oma tegevuse viimaseks. 60 + 40 = 100 aasta jagu tohutu mõjuvõimuga muusikutegevust. Need on mehed, kelle kohta võib kõhklematult öelda, et nad on muutnud maailma. Ja muudavad edaspidi isegi siis, kui senisele panusele enam midagi ei lisanduks.
Kontserdini jääb veel paarkümmend minutit, aga kirik on juba rahvast täis. Vaikne ootusärev sumin, siseneb presidendipaar, viimaks astub kooriruumi Tallinna Kammerorkester ja seab end häälde. Oleviste kiriku pastor Siim Teekel ütleb lühikese palve, misjärel kooriruumi kitsastesse oludesse altari ees orkestri taha mahutab end Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Trepist üles, kooriruumi eesosa külgedele astub neli härrasmeest – Hilliard Ensemble. Kõige keskele asetub Tõnu Kaljuste.
„Berliini missa”
Pikema viivituseta alustab dirigent esimest teost, kõlama hakkab Arvo Pärdi „Berliini missa” („Berliner Messe”). Tegemist on helilooja tintinnabuli-stiili kõikidele reeglitele vastava kompositsiooniga, mis tuli esmaettekandele 1990. aasta maikuus Saksamaa katoliku kiriku päevadel, pool aastat pärast Berliini müüri langemist. Kaljuste mõjub äärmiselt kontsentreeritult, tema liigutused on pigem napid ja väga täpsed. Paistab, et ta juhatab põhiliselt oma olemuse ja kohaloluga. Kaljuste puhul olen väga sageli tajunud just seda kontsentreeritud energiat, mis haarab enda lummusesse kõik kohalviibijad – nii laval kui saalis. Ta justkui püüaks oma võimast väge vaos hoida ja isegi alla suruda, mis tekitab äärmiselt erilise pideva edasikulgemise pinge.
Kyrie’t alustab Hilliard Ensemble, märkamatult hakkavad liituma üksikud hääled koorist, viimaks laulab terve koor. Tundub, nagu oleks maailmakuulus ansambel pisut ärevuses: nende esimesed noodid mõjuvad üsna ebakindlalt ja ebaühtlaselt. Võimalik, et neid häirib paigutus, kus dirigent seisab nende selja taga (s.t orkestri ja solistide vahel) –
selline asetus ongi lauljale energiakulukam, kuna tal endal tuleb rohkem initsiatiivi hoida. Ka intonatsiooniliselt on Kyrie pisut ebaühtlane: lauljana tean täpselt, kui ebamugav on alustada kontserti üksikute harvade näiliselt lihtsate noodikäikudega. Pärdile on omane kirjutada teatavatel puhkudel lauljale üsna ebamugavalt, mis tingib just sellise kõlalise efekti, mida helilooja soovib: Kyrie eleison („Issand, halasta!”) ei tohikski kõlada liiga võimsalt.
Kontserdipaigana ei ole Oleviste kirik nii sagedas kasutuses nagu mõni teine pealinna kirik. Oleviste akustika ja ruumipaigutus on kontsertide korraldamiseks küllalt keeruline. Kuid tundub, et koori asukoht justkui teises ruumis on väga sobilik, ühtlustades häälerühmade kõla. Koori, orkestri ja solistide kõlabalanss on tänu asetusele ideaalne: Hilliard Ensemble on esiplaanil, orkester keskel kõlab selgelt ja täpselt ning koor kõige taga ühtlaselt ja võimsalt.
Asukohast sõltuv pisut inertne kaja häirib veidi vaid koori koosmängus orkestriga, eriti just rütmikamates osades (Gloria ja Credo); orkester on eespool ja nende kõla jõuab ilmselt kiiremini publikuni. Kuid koori tekst on lausa hämmastavalt selge ja „teise toa” ühtlustav kaja ei muuda häälikuid sugugi üldiseks mühaks. Gloria on üks missa kahest tempokamast ja rütmikamast osast, kus tekib mõningaid tempolisi kokkuleppimatusi orkestri ja koori vahel, ent energia on vaimustav – siin saab hetkeks lubada päästa valla see energia, mida on algusest peale vaos hoitud.
Seekord esitatakse ka nelipühadeks mõeldud lisaosad Erster ja Zweiter Alleluiavers zum Pfingstfest ning Veni Sancte Spiritus, mis on missatsükli ordinaarosade laiendusena teosesse kaasatud. Esimese Halleluuja ootamatu mažoorne helgushetk mõjub justkui sõõm värsket vett. Hilliard Ensemble’i lauljad on samuti end kogunud ning nende soololõigud kõlavad juba tunduvalt ühtlasemalt. Ka ansambli ja koorirühmade koosmusitseerimine on äärmiselt ühtlane, koor on solistidele diskreetne, ent toetav partner.
Veni Sancte Spiritus oma vaikses kulgemises mõjub täiesti maagiliselt. Üldse tundub, et siinne akustika soosib vaiksemat ja aeglasemat liikumist. See osa pakub hea võimaluse imetleda EFK erilist tooni: rühmad kõlavad väga kaunilt ja ühtlaselt, eriti meeldib soprani naiselikult ümar kõla. Vahel hakkab kõrva tenorirühma teravavõitu toon ja intonatsiooniline ebaühtlus just esimese oktaavi e kandis (peamiselt Sanctus’es), kuid sellest kõrgemad ja ka madalamad noodid on lauldud väga nauditavalt, näiliselt pingutusevabalt ja intonatsiooniliste mööndusteta. Teistest pisut ebaühtlasemalt mõjub bassirühm, kelle piano’des on tajuda intonatsioonilisi erimeelsusi ja forte’s veidi võistulaulmist, ent nende toon on hästi soe ja sümpaatne.
Credo on taas rütmikam osa, kus hakkab jälle kaasa mängima akustika: orkester ja koor ei jõua publikuni alati üheaegselt. See osa on vist kogu kontserdi jooksul ainus, kus orkester mõjub ühtlase massina ja veidi ebamääraselt. On see siis akustiline probleem või ei saagi kaks muusikakollektiivi laval päriselt kokku, igatahes on ühine energia ja katkematu kulgemine siin sama jõuline kui Gloria’s – Credo in unum Deum kõlab veendunult ja vaimustunult. Oleviste akustika toetab ülemiste häälte kandumist, nii et lõpuakordis tuleb soprani kvint isegi liiga esile, kuid emotsionaalse esituse juures on mõistetav, et on raske end tagasi hoida.
„Berliini missa” lõpuosades (Sanctus, Agnus dei) saame nautida muusika kaunist kulgemist ja muusikute ühist hingamist. Siinses akustikas sobivad pikad ühtlased kulgemised orkestrile paremini kui intensiivne rütmika, mis tegelikult on just TKO üks tugevaid külgi. Taas saab imetleda Hilliard Ensemble’i ja koori ideaalset ühtesulamist. „Kulgemine” ongi justkui selle kontserdi märksõna. Selles on eriti suur osa just Kaljuste maagilisel energial, aga ka kammerorkestri erilisel oskusel mängida ülipikki fraase justkui lõputu poognaga; viimases on kindlasti üks peasüüdlasi orkestri kontsertmeister Harry Traksmann, kes on maailmas ülikõrgelt tunnustatud Pärdi-mängija, mitmete väga tuntud muusikute hinnanguil üks parimaid.
„Litaania”
Kontserdi teises osas kõlab Arvo Pärdi „Litaania” („Litany”, 1994). Teoses kasutatud IV sajandist pärit ingliskeelne tekst (autoriks J. Chrysostomos) kummalisel kombel ühtaegu nii häirib kui toetab seekordset ettekannet: kui koori tekst on kõrvatorkavalt ebamäärasem kui eelmises teoses, siis solistide puhul on märgata äärmiselt head tekstitunnetust. Kindlasti teavad nii kogenud lauljad nagu Hilliard Ensemble’i omad missatekste ja nende tähendust peast, ent hoopis teine asi on, kui laulja esineb emakeeles – siis on võimatu mitte laulda tekstilähedaselt. Inglise keeles laulmine on üsna keerukas, kuna seal on palju ebamääraseid häälikuid ning teksti publikuni toomine esitab väljakutseid; eriti võõrkeelse publikuni, eriti võõrkeelsel esitajal.
Kavalehelt (koostaja Kai Tamm) saab lugeda, et „Litaania” koosneb 24 osast, jagunedes 12 päeva- ja 12 öötunniks, sisaldades tunnipalvusi igaks täistunniks. Päeva- ja öötsükkel on samasuguse dünaamilise ülesehitusega: algab vaikselt ja kasvab kulminatsioonini enne lõppu, et siis taas vaibuda.
Teose algus on orkestrile suur väljakutse: viiulid alustavad väga kõrgest registrist, väga vaikselt ja ühest noodist, millelt hakatakse hargnema sekundisse ja laiematesse intervallidesse. Sama motiiv kordub veel paar korda. Peab ütlema, et just see alguse motiiv, kus viiulid peaksid alustama unisoonis, ei mõju kordagi veenvalt – ei kosta, et orkestrandid jõuaksid selle kõige esimese heli kõrguses kokkuleppele.
Lühikese lavalt äraoleku ajal kahe teose vahel on Hilliard Ensemble justkui ümber sündinud: mõjub esimesest hetkest äärmiselt kindlalt ja ühtlaselt nii intonatsiooniliselt kui kooliliselt. Inglise laulukool on idaeurooplasele üsna võõras asi, ent ideaalne ansamblilauluks –
iseäranis juhul, kui kõik seda valdavad. Just „Litaanias” tuleb esile ansambli sissetöötatud koosseis ja ideaalne omavaheline sobivus. Ka solistide ja dirigendi kontakt on nüüd parem: Kaljuste pöörab vahel peaaegu ümber, et juhatada neid sisse hästi selgelt ja üheselt mõistetavalt, aga ka kvartett ise on aktiivsem ja initsiatiivikam. Kahjuks pole mul andmeid, mitu korda on ansambel näiteks viimase kolme aasta jooksul kumbagi teost esitanud, ent jääb mulje, et just „Litaanias” tunneb ansambel end mugavamalt ja kindlamalt.
Kontratenor David James, kes on olnud eeskujuks ilmselt kujutlematule hulgale maailma meeslauljatele, kõlab endiselt imeliselt, nagu läheks aeg temast kaarega mööda. Tema hääl on kauni tooniga, ülemhelirohke, väga hästi kontrolli all vibrato’ga (siin peaaegu sirge, kuid mitte masinlik), võimsalt kandev ja kostab üle orkestri. Fantastiline hingamise valitsemine ja oma pilli tundmine. Ainus, mis tema esituse juures veidi häirima hakkas, oli iga noodi eraldi paisutamine, muusikute keeles tuntud ka kui „pirnikeste tegemine”, mis pisut raskendab muusikalise ja tekstilise kulgemise jälgimist.
Ka tenor Rogers Covey-Crump, kes jäi „Berliini missas” veidi hätta häälikulise ja intonatsioonilise ühtlusega, tundis end „Litaanias” kindlalt ja kujundas fraase sümpaatselt.
Tenor Steven Harrold, keda pigem baritoniks oleksin pidanud, tundus ansamblis ehk kõige ühtlasema kõla ja intonatsiooniga, ent kohati kostis ta kaaslastega võrreldes ehk liialt delikaatselt – ansambel oleks võinud temalt rohkem tuge saada.
Ansambli neljas liige Gordon Jones on bariton, kelle ülemine register kõlab kaunilt ja selgelt, ent alumised noodid kipuvad liigselt vibreerima ja toon muutub võõraks. Ilmselt on tal raske talle liigmadalatel nootidel häält õigesti fookustada, mistõttu eriti valjemates kohtades on raske teda kuulda. Ka seetõttu oleks võinud Harroldit ansamblis veidi rohkem kosta, et madalamad registrid oleksid rohkem toetatud.
On ülimalt nauditav jälgida, kuidas toimib üks maailma tippansambel just ansamblilaulu seisukohalt, kuidas nende kasuks töötavad nii ühtne laulukool kui ühtne muusikaline mõtlemine ja esteetika, rääkimata pikast ühisest lavakogemusest. Peast käib läbi mõte, et alati on raske lõpetada, kui oled nii kõrgele jõudnud, eriti muusikutel, kellele nende töö ei ole amet, vaid elustiil. Ja kui hea on, kui artistid oskavad lõpetada õigel ajal, mil nende viimased ülesastumised jäävad inimestele meelde võimsalt ja positiivselt. Seega minu sügav lugupidamine nii võimsa kontserdi kui tarkuse eest – on väga palju, mida neilt meestelt õppida, meeles pidada ja eeskujuks seada.
„Litaania” ettekandeks on orkestrisse lisandunud puhk- ja löökpillid ning kõla on nüüd tõeliselt tihe ja sümfooniline, säilitades ikkagi kammerliku läbipaistvuse. Täpselt sama võib öelda koori kohta: nende forte’d on võimsad ja mahukad, mitte surutud, piano’d aga hästi ühtsed, inimliku haavatava tooniga, jõuliselt õrnad. Õnneks ei teki siin sellist justkui vertikaalset musitseerimist, mis suuremate koosseisude ja akordilise liikumise puhul end lausa peale surub – Kaljuste veab kogu muusikat edasi, kulgedes ja pinget tõstes läbi terve õhtu, tema liigutusedki kasvavad järjest suuremaks ja hoogsamaks.
Tagasi vaadates tundub, et Kaljuste oskab järjest paremini oma kirglikkust valitseda ja pinget talitseda – see ei ole hoopiski vaibumas ega taandumas, pigem on sel õigesti kanaliseerituna ja õigel hetkel välja paisatuna veelgi võimsam jõud. Kaljustet saalist vaadates tundub, et publik läheb samamoodi kaasa kui esitajad: tema selg justkui dirigeeriks kogu saali, ja kui läheneb kulminatsioon, on seda ette tajuda ja ka näha ning kui see lõpuks saabub, on kõigil ühine suur kohalejõudmise tunne.
Kuigi „Litaania” algab vaikselt, ühtlaselt kasvades, et peale suuremat dünaamilist tõusu 12. tunnil taas pisut taanduda ja uueks tõusuks hoogu koguda, on selgelt tunda, et pideva edasimineku pinge ei taandu hetkekski, see jätkub tõusvas joones, kuni saabub suur plahvatus päris teose lõpus, 24. tunnil: „Oo, Issand, Sina tead, mida teed, sündigu siis Sinu tahtmine ka minus, patuses, sest Sa oled õnnistatud igavesti”. Tundub, nagu oleks Kaljuste seda hetke ette valmistanud lausa kontserdi algusest peale, mitte ainult „Litaanias”. Plahvatusele järgnev vaikne tekstikordus solistidelt mõjub kui lunastus: meie, patused, oleme kumuleerunud helimassi all justkui hävitatud ja saame nüüd uue alguse, puhtama ja parema.
Kontsert on läbi, needsamad inimesed valguvad tasapisi kirikust välja, suveõhtu hämarusse. Endiselt on neil käes suured kimbud, endiselt ollakse vaiksed ja särasilmsed, justkui midagi poleks muutunud. Ja ometi on: nad kõik paistavad ääretult õnnelikud. Maailm on muutunud selle tunniga, mille veetsime koos Oleviste kirikus – me oleme paremad inimesed.
Õhtu jätkub Mustpeade majas, kus austajad saavad Tõnu Kaljustele ja Hilliard Ensemble’ile õnne soovida ja lilled üle anda.