Murranguteni jõudmiseks ühiskonnas peavad protsessid sageli arenema absurdini, vint peab saama üle keeratud — selleks, et nihkesolev nähtus tõuseks selgelt ja salgamatult inimeste silme ette. Absurdiga kaasneb aga enamasti ka millegi või kellegi ohvriks toomine. Kui kaugel oleme me praegu Eesti ühiskonnas vindi lõplikust ülekeeramisest kõrgkultuuri kandjatele pealesunnitud ebaloomulike loometingimuste ja üldse kultuuri rolli sisulise alavääristamise mõttes (jättes kõrvale loosungid ja fassaadivõõpamised)? Kas me üldse peame minema nii kaugele ja riskima loomepotentsiaali kaotusega? Või oleks meil ehk siiski ka riiklikul tasandil piisavalt oidu hoida seda väärtuslikku ja asendamatut vaimset kapitali, mida praegu veel evime? Muusika on inimeseks olemise süvamõõtme avaja. Uus, loodav süvamuusika otsib habrast tasakaalu kreeni kiskuva ühiskonna üha pingelisemaks muutuvate väljakutsete keerises. Mida survestatum on loomeinimene, seda väärtuslikum võib ühelt poolt olla läbi sügavate sünnipresside sündinud looming, aga teisalt, seda suurem on ka risk teda kaotada. Seisukohta, et vabakutselise loomeinimese elu peakski justkui olema neetult pingeline, et elagu ta pealegi romantismiaja klišeele vastavalt külmas katusekambris, ilma tervisekindlustuse ja muude sotsiaalsete garantiideta, ei tohiks me aga endale XXI sajandil enam lubada. Iga loomeinimese kaotus oleks meie väikesele rahvale korvamatu. Kuna kultuuriministeeriumi ei saa praegu kuidagi kohustada tegelema kultuuri säilimise mõttes prioriteediga number üks — et andekad loomeinimesed meie kultuurile loomevõimelistena ALLES JÄÄKSID —, on meie enda empaatiavõimelisus ajal, mil paljud lähevad läbi täieliku tühjuse, ainus kaitse. Süvamuusika ei ole orhideeala (nagu on tavatsetud saksakeelses bürokraatlikus ruumis pejoratiivselt nimetada humanitaaralasid) või luksuskaup, sest osana kõrgkultuurist tegeleb ta filosoofiliste põhiküsimustega — Inimeseks olemise mõtte ja tähendusega abstraktses võtmes ning inimese ja maailma suhestatusega. Hinge puudutaval muusikal on võime viia kuulaja sügavamatesse teadvuskihtidesse, kui seda võimaldab igapäevane edu- ja saavutuste kultusele orienteeritud elu virvarr. Kiht kihi haaval sügavamale liikudes saab inimene hakata keskendunumalt ja avaramalt teadvustama nii iseennast kui ka seda maailma, mida ühiskondlik valitsev mentaliteet arvab end oma nn teaduslikus enesekindluses tundvat, ent millest tavakodaniku tajud on võimelised tegelikult haarama tõesti üksnes kaduvväikest protsenti. Meelelahutustööstus seevastu ähmastab ja uimastab inimese sügavama eneseteadvustamise võimet, produtseerides sellega rahaorjanduslikul korral põhinevale ühiskonnale väga „jätkusuutlikult” kuulekat, sügavama analüüsi võimetut ja seega hästi manipuleeritavat lambakarja. See rahaorjanduslik kord ehk riiklik salareligioon (austria majandusteadlase Franz Hörmanni väljend1) ei jää aga igavesti püsima ning pole põhimõtteliselt vahet, kas praegune agoonia kestab veel aasta, viis või kümme. Me elame keset ühiskondliku ja eetilise paradigma vahetumise sünnipresse, kuulsat sententsi meenutades — rööv(ell)iku jaoks maailmalõppu ning liblika jaoks uue elu algust. Agooniast väljununa määrab meie rahva ellujäämise kultuuri tugevus, sügavus ja kandevõime. Sotsiaal-eksistentsiaalsest mõõtmest eesti muusikas Mikk Üleoja räägib 17. mai Sirbi intervjuus „Kultuuri olemus ei mahu Exceli tabelisse”: „Mida aeg edasi, seda sagedamini kultuuripõllult karjatusi kostab. Äsja tsiteeriti igal pool Mari-Liis Lille sõnavõttu. Kui väga valus on, siis karjatad korra — ja lähed edasi lootuses, et suudad nakatada ka teisi, tõmmata oma kiiluvette veel kellegi.” Ekstreemse karjatusena mõjus Eesti muusika päevade lõppkontserdil 7. aprillil Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri ja Iris Oja esituses Risto Joosti juhatusel Eugene Birmani teos „Nostra culpa”, mille päevapoliitilisest taustast ma õnneks midagi ei teadnud, võttes teost vastu puhta lehena ja saades intensiivse elamuse teose abstraheeritud sotsiaal-eksistentsiaalsest sõ- numist. Hiljem alles jõudis minuni kogu selle teema ümber üles keerutatud tolm ja ebavajalikud moonutatud reaktsioonid. Kahju, et kõik see tekitas inimestes eelarvamusi ja takistas paljudel teosega kontakteerumast. Massimeedia rafineeritud võtted ei jäta ju midagi ega kedagi oma huvides ära kasutamata ning seda võiks lihtsalt läbi näha, laskmata end intriigidest mõjutada. Teosesse kanaliseeritud eksistentsiaalne meeleheide olukorra pärast, kuhu on sattunud lugematud inimesed majanduskriisi tingimustes2, väljapääsmatuse inimesi lömastav äng kontrapunktis groteskiga riiklikul tasandil ja meedias — see pinge ja pingest tekkivad pursked olid antud edasi ehedalt, ülidramaatiliselt, tugevate värvide, äärmuslike kontrastide ja dünaamikaga. Iris Oja soolopartii esitus oli külmavärinaid tekitavalt vahetu ja jõuline, see läks läbi lihast ja luust… Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel vapustas ja raputas võrdväärselt solistiga. Ning taevas halasta — miks küll peaks kinni jääma mingisse Twitteri intsidenti, kui teos räägib globaalse ulatusega veritsevast haavast inimkonna kehal… Väljapääsmatusse olukorda pole sattunud mitte ainult mingid luuserid kusagil Kreekas, vaid ka inimesed meie endi keskel. Kes veel ei näe — tehke palun silmad lahti ja vaadake! Samal kontserdil kõlanud Páll Ragnar Pálssoni hoopis teist laadi teos „Rahu ülemvõim” kõnetas mind sama intensiivselt kui Birmani „Nostra culpa”. Selle sisekaemusliku teose inspiratsiooniallikaks on pingeväli, mis tekib Kirde-Eesti põlevkivituha mägede radioaktiivse destruktiivsuse ning Kuremäe nunnakloostri palvele keskendunud harmoonia taasloomise vahel. Kõrgema sagedusega energia suudab absorbeerida ja transformeerida madalamasageduslikud nähtused, sellega on seletatav, et saastatud piirkonnale vaatamata kasvab kloostri põldudel kõik hästi. Sonoristlike vahenditega olid nood seestpoolt hõõguvad tuhamäed edasi antud nii veenvalt, et kangastusid lausa visuaalselt. „Rahu ülemvõimu” algushetked meenutasid korraks Stockhauseni „Helikopterkvartetti”, seejärel samuti viivuks Ameerika päritolu Saksamaal elava helilooja Jay Schwartzi hüpnootilise sisendusjõuga intensiivseid, justkui endasse imevaid kõlavälju. Sugestiivne „Rahu ülemvõim“ kulges aga mööda oma vääramatut arenguloogikat ning pani end peenekoelise transformatiivse dünaamikaga keskendunult kuulama esimesest noodist viimaseni. Kõigi EMP lõppkontserdil (nn sisemaiste välisheliloojate ja välismaal elava eesti soost helilooja) esiettekandele tulnud teoste puhul sümpatiseeris mulle nende heliloojate tundlik sotsiaalne närv, mis avaldus teoste kontseptsioonis. Kuidas ja kas see kõigi puhul ka muusikas kajastus, on omaette küsimus. USAsse kümne aasta eest elama asunud Jonas Tarmi Araabia kevade ohvritele pühendatud „Pealkirjud / Headline Hues” peegeldab üheksateistaastase looja andekust ja originaalsust, siiski kõige rohkem kerkis minus seda teost kuulates esile küsimus, mis suunas liigub noor helilooja edasi. Rodriguez-Caballero „Music for a Muschroom Cloud/ Muusika seenpilvele” kava-annotatsioon kõnetas samuti, võiks öelda, et praeguse aja sõlmteemadega, nagu „Wir können nichts ändern, bis wir es akzeptieren” („Me ei suuda midagi muuta, enne kui me pole seda olukorda aktsepteerinud”— C. G. Jung) ning „meie vaimu sügavused sillutavad meile raja“, teos ise oli aga kahjuks muusikaliselt kahvatu ja difuusne. Tähelepanuväärseks jääb aga fakt, et kõik need heliloojad, kellelt EMP oli tellinud lõppkontserdiks teose ja kes ei ole praegu Eestis elavad siin sündinud loojad, olid tundnud vajadust reageerida ühel või teisel moel praegusele keerulisele ajale ja ühiskonnas toimuvatele muutustele. Selles väljendub nende kui loojate ja mõtlejate selgelt äratuntud kaasvastutus selle reaalsuse eest, mida me kollektiivselt päev-päevalt taasloome. Samal ajal hämmastas mind väga, et sel talvel ja kevadel esiettekandele tulnud nn kodueesti heliloojate loomingus puudus täiesti sotsiaalne tundlikkus. Mitte et nüüd iga helilooja peaks kampaania korras hakkama selle teemaga rinda pistma. Subtiilse helikeele ja tunnetusega heliloojate puhul see ilmselt ei olegi võimalik, neil on teised väga olulised ülesanded. Aga siiski, mitte ühtki teost, kust aimuks kaasvastutuse varjundit ühiskondlike protsesside mõttes või madalat valuläve selle suhtes, mis toimub meie rahva ja kultuuriga! Just nagu toimuks kollektiivne pea liiva alla pistmine… Kontrast — ehk EMP 2013 motoks valitud „kõrvutus” sõna otseses tähenduses — tundus nii terav, et sundis selle küsimuse üle lähemalt juurdlema. Ühe selgituse annab Helena Tulve Klassikaraadio „Helikaja” saates 6. aprillil, öeldes, et kuna tuleme sellisest ajast, kus polnud võimalik reageerida sotsiaalsetele või poliitilistele oludele, neid polnud võimalik muuta, siis tuli süüvida iseendasse. Ning et seetõttu puudub see mõõde ka praegusest uuest muusikast. Samas tuleb lisada, et heliloojaist on vähemalt Märt-Matis Lill intensiivselt ja pidevalt ajakirjanduses sõna võtnud ühiskonna valuprobleemide kohta ning Lille korraldatud EMP kultuurifoorum „Eetikast kultuuris 2” tõi seekord kastaneid tulest välja kodueestlaste sotsiaalse tundlikkuse mõttes. Samas oli tol kultuurifoorumil üles astuva seltskonna kõneldu mu jaoks ühiskonnas toimuvaid käärimisprotsesse silmas pidades piltlikult väljendudes pealispinda mööda liuglev. Kui otsisin tundliku sotsiaalse närviga heliloojaid eesti nüüdismuusikast, lisaks Arvo Pärdile, kes ju teatavasti pühendas kogu oma 2006/07 hooaja ettekanded Anna Politkovskajale, Neljanda sümfoonia Hodorkovskile, teose „Da pacem Domine” Madridi terrorirünnaku ohvritele jne, siis hakkas viimaste aastate loomingus silma kolm teost. Need on Erkki-Sven Tüüri Sümfoonia nr 7 „Pietas” (2009), pühendatud Tema Pühadus XIV dalai-laamale Tenzin Gyatsole ja tema eluaegsetele püüdlustele (teoses on kasutatud Buddha, püha Augustinuse, Mahatma Gandhi, ema Teresa, Jimi Hendrixi, Deepak Chopra tekste), Toivo Tulevi „Aglow /Kuma” (2012), mille tekstis kõlavad nende 51 tiibeti mehe ja naise nimed, kes on Tiibeti kallal toimepandava vägivalla protestiks end põlema süüdanud viimase kolme ja poole aasta jooksul, ning Märt-Matis Lille „When the buffalo went away” (2007). Lille „When the buffalo”, mis on autori sõnul katse kirjeldada muusika kaudu ühe kultuuri väljasuremist, puudutab praeguse eesti kultuuri valuteemade kontekstis kõige vahetumalt, sellest kostub sügavale lõikavat valu meie enda rahva ja kultuuri kestma jäämise pärast. Et teos kõlas ka sarja „Heli ja keel” viimasel kontserdil „Jaan Kaplinski ja Märt-Matis Lill” Tallinnas 18. ja Tartus 19. mail, on põhjust seda siinkohal esile tõsta. Teose sõnum, mis väljendub tekstis Kui piisonid läksid ära/ vajus mu rahva hing alla /ja ei suutnud enam üles tõusta. / Pärast seda ei juhtunud enam midagi (loe eesti praeguses kontekstis: „kui meelelahutus sööb ära kõrgkultuuri, nii et rahva hing vajub alla, siis…”), on muusikasse kirjutatud sellise sugestiivsusega, mis läheb läbi kõigi teadvuskihtide sinna kõige sügavamale, olemise juure juurde, kus paistab alasti ja halastamatus aususes asjade algus ja lõpp. See on langemine sügavikku, teadmata, kas vabalangemisele järgneb ümbersünd või hukk… Läbides absoluutset tühjust, nullpunkti, võib avaneda uus perspektiiv, uuele tasandile minek. Helid on siinse reaalsuse taas- ja uueks loomisel olulisemad, kui peavoolu teadus seda praegu veel adub. Nii nagu regilaul on olnud meie rahva identiteedi kandjaks läbi aastatuhandete, ja seda erinevate võõrvõimude kiuste ning võiks lausa öelda — see oli meie rahva alateadlik ellujäämisstrateegia —, nii võib aidata meil kõrgkultuuri banaliseerimise ajastul sellest pealesurutud lamestamisest läbi minna meie seni õnneks kõigele vaatamata siiski elujõuline süvamuusikakultuur ning mitmekülgne, rikkalik ja süvitsiminev uus muusika paljudelt andekatelt heliloojatelt. (Järgneb) Kommentaarid: 1 „Riiklik salareligioon” — religioon sellepärast, et inimesed sellesse rahasüsteemi usuvad ja niimoodi sellele jõu annavad; salajane sellepärast, et rahasüsteemi tegeliku olemuse analüüsimine on ikka veel tabu, ning riiklik sellepärast, et see salareligioon on riiklikult meile kõigile peale surutud (mälu järgi resümeeritud ühest Franz Hörmanni ettekandest). Vt ka näiteks tasuta netipublikatsiooni tema raamatust „Das Ende des Geldes” („Raha lõpp”): http://www.franzhoermann.com/downloads/20110810-das_ende_des_geldes.pdf või tema veebilehte: http://www.franzhoermann.com/. 2 Vt näit http://www.epl.ee/news/arvamus/sotsioloog-david-stuckler-eelarvekarped-viivad-enesetappudeni.d?id=66152026