Sissejuhatuseks
Kolmteist aastat Eesti kultuuriruumist eemal viibimist on loonud võimaluse näha ja tajuda oma kultuuri teiste silmade ja kõrvadega. Distantsilt vaadates joonistub tervikpilt paremini välja, kui „pildi sees” elades — eripärase, ainulaadse ja väärtusliku kontuurid teadvustuvad intensiivsemalt, aga niisamuti tõusevad selgemalt esile ka kitsarinnalisuse, piiratuse ja lühinägelikkuse ilmingud ühiskonnas. Kui negatiivne aspekt puudutab eelkõige kummalisi ja murettekitavaid arenguid kultuuripoliitikas, siis eesti praeguse muusikakultuuri rikkalikkus — majanduslikult ja ühiskondlikult ebasoodsate olude kiuste — on nähtus, mida me ei kohta kaugeltki mitte igal pool nn läänemaailmas. See on seda paradoksaalsem, et loomeinimeste elementaarseks ellujäämiseks ja loominguga tegelemiseks hädavajalikud tingimused on mujal valdavalt tunduvalt paremad. Tajun aga ka seda, et need pitsitavad olud on jõudnud sellise kriitilise piirini, kust edasi me võime hakata kaotama oma väga väärtuslikku loomepotentsiaali… Viimastel aastatel on palju kirjutatud kõrgkultuuri õhemaks muutumise ohust seoses loomemajanduslikult agressiivse „tootlikkuse” ja kunsti „enesetasuvuse” nõudega. Surve tõttu „produtseerida” loomingut ja teadlaste puhul publikatsioone teatud kindlas kvantiteedis kannatab paratamatult selle „produktsiooni” kvaliteet, sest süvenemise koefitsienti kahjuks rahastamisel ei arvestata. Eesti (ja muidugi mitte ainult Eesti) kultuuripoliitikasse imbunud ja seal üha enam laiutama hakanud ühedimensiooniline müügimehelik mõtlemine koos vastava terminoloogiaga pani tundlikemaid inimesi võpatama juba kümmekond aastat tagasi ning intelligentselt vormistatud mõtteavaldused ja artiklid ei ole suutnud käimalükatud protsessides praktiliselt midagi muuta. Tegemist on muidugi laiemalt kõrgkultuuri tasalülitamise taotlusega mõtlemist-süvenemist eirava massikultuuri, meelelahutustööstuse ja selle taga olevate võimustruktuuride poolt, ent eestlaste väikese rahvaarvu juures võib fataalsete tagajärgedega „edu” saavutamine tulla kiiremini kui mujal. Võtame ühe hiljutise näite. Kas tegemist on siin „ajaga kaasaskäimise” või tarbimismaailma sulandumisega? Kogu lugupidamise juures „Klassikatähtede” saate tegijate, žürii ja noorte muusikute vastu on minu jaoks häiriv kõrgkultuuri sobitamine kommertsliku seriaali formaati koos kõigi sellest tulenevate „agadega”. Siinkohal tahan rõhutada, et ma ei ole puritaanlikult televisiooni kui kultuurielu kajastaja vastane. Kommertslikkusega flirtimata suudab ju muusikasaade „MI” süveneda huvitavalt ja loominguliselt muusikaelu erinevatesse tahkudesse. Jätkates „Klassikatähtede” teemat — kindlasti said noored muusikud unikaalse elu- ja lavakogemuse, aga naiivne on oodata, et klantspakendisse rüütatud parajad suutäied klassikalisest muusikast, mis söödetakse televaatajale sisse muu meelelahutuse sekka, paneksid seni muusikakaugeid inimesi klassikalisse muusikasse tõsisemalt suhtuma, sest süvitsiminekut, mis on kõrgkultuuri lahutamatu atribuut, see formaat ju vaatajale ei võimalda. Fassaadiidee oleks justkui tore — populariseerime klassikalist muusikat. Aga mistahes kunstivormi süvenemine vajab piisavalt aega, keskendumist ja üleliigse müra väljalülitamist (vähemalt selleks ajaks, kui inimene astub kontserdi-, teatri-, näitusesaali või võtab kätte raamatu), meelelahutussaate puhul pole aga ükski neist tingimustest täidetud, vastupidi — too „müra” ongi ju see, mis tegelikult müüb! Vaataja ei ole mitte tõstetud argisaginast välja teistsugusesse aegruumi, kus kunstiteos saaks temaga dialoogi astuda, vaid väljarebitud tükid kunstiteostest siirdatakse ja lahustatakse meelelahutustööstuse kirevalt virvendavates lainetes. Klassikaline muusika ja noored säravad interpreedid on lihtsalt vahendiks, et müüa teleturul hästi staariseriaali uudset väljaannet. Mitte ainult selle näite, vaid väga paljude kultuurivaldkonna viimase aja arengute puhul seisame silmitsi põhimõttelise vastuoluga kunsti olemuse ja müügimaailma, kõrgkultuuri ja tarbimismentaliteedi vahel. Kõrgkultuuri ei ole võimalik tarbida, sest kunsti olemus ei allu tarbimisele. Vaimsus ja hingestatus ei ole müüdavad kategooriad, sellest on lihtsalt võimalik sobiva häälestatuse korral osa saada. Kõrgkultuuri loomise ja edasikandmisega seotud inimesi ei saa asetada surve alla võimalikult palju „toota” või üha artistlikumalt „sooritada”, sest ühel hetkel pole siis enam tegemist kunsti, vaid sisutu reprodutseerimise või puhta kommertsiga. Küsimus taandub sellele, et rahareligiooni valitsetavas ühiskonnas on väärtussüsteemid totaalselt paigast ära ning kõrgkultuur on juba a priori kui kärbse häiriv pinin kasumiahnusel põhineva, teiste olendite (ning looduse) ärakasutamise arvelt rikastuva süsteemi kõrvus. Kõrgkultuuri tarbimisobjektiks alandades röövitakse temalt ta tegelik väärtus ning ketikoerakese staatusse tõugatuna on tema funktsiooniks pelgalt valitsevate isandate ja tarbimissõltuvusse orjastatud masside igavust peletada ja meelt lahutada. Praeguseks on kapitalistliku paradigma ühiskondlikud struktuurid, eelkõige finantssüsteem, senised majanduslikud mudelid ja ühiskonna valitsemise skeem jõudnud oma toimimises selle kriitilise piirini, kust samas stiilis jätkata üritades saab elu minna ainult üha inimvaenulikumaks. On absurdne, et me ikka veel põletame naftasaadusi, gaasi ja sütt ning rüüstame seeläbi looduskeskkonda, samal ajal kui on olemas kõrgema taseme tehnoloogiad (taastuvenergia, priienergia kasutuselevõtuks) ja kogu vastav informatsioon, et luua täiesti uuel tasandil tsivilisatsioon. Kleptokraatliku finants- ja majandussüsteemi, mind-control’i, HAARPi kasutamisega ilmastiku manipuleerimiseks jt vahenditega on sisuliselt loodud samasugune düstoopiline ühiskond, millest kirjutas Orwell. Holistlikult mõtlevad teadlased on juba ammu välja töötanud kontseptsioone humaansemalt toimivasse ühiskonda liikumiseks, ent vana paradigma kaitsjad püüavad kõigi vahenditega hoida ühiskonda vanadel rööbastel ja säilitada oma võimu, maksku mis maksab. Siiski vilksatab siin-seal ka valitsevates ringkondades lootusrikkamaid arenguid. Austrias näiteks on riiklikul tasandil räägitud sellest, et loovinimesi tuleb just praegusel kriisiajal eriti suure tähelepanuga toetada (mis sisaldab enesestmõistetavalt ka materiaalset toetust), sest originaalseid lahendusi suudavad globaalsest kriisist väljumiseks ju genereerida eelistatult inimesed, kelle n-ö igapäevatööks on mittestandardne, st loov, otsiv, uut avastav mõtlemine ja toimimine. Mitte mingisugune ulmeline majanduskasv ega üliedukas „eesti kultuuri müümine” ei suudaks rahvale iialgi anda sellist olemuslikku tuge ja vaimset elujõudu, kui on läbi sajandite teinud eesti ürgsete juurtega muusikakultuur, pikki sajandeid niisiis üksnes regilaulu kaudu. Alles Eestist ära olles hakkasin ma mõistma, milline määratu varandus on meie folkloor, eriti regilaulu traditsioon, mis on suutnud elujõulisena tulla läbi aastatuhandete ning elab edasi isegi praeguse kõike peenrahaks vahetada püüdva valitseva mentaliteedi kiuste. Nii sügavatest kihtidest pärinevat rahvalaulutraditsiooni Kesk-Euroopas enam ei ole — seal on küll väga vana kõrgkultuuritraditsioon, mis on jälle nende tohutu varandus, — ning just see on üks oluline allikas, kust on nii teadlikult kui alateadlikult ammutatud väge, tarkust ja elujõudu meie kultuuri ja rahva edasikestmiseks. Eestlaste mütoloogias ning kogu etnograafilises pärandis sisaldub müstiliselt põnevat informatsiooni, mida on seni vahest kõige sügavamalt suutnud avada ja selgitada Tõnis Vint, aga see informatsioon on piisavalt hästi kodeeritud, et seda meie valdavalt võrdlemisi piiratud vaateväljaga haridussüsteemi läbimise järel märgata või tõsiselt võtta. Ent see iidsete esivanemate tarkus ja vägi elab edasi ja toimib meie muusikakultuuris ka siis, kui inimesed seda endale ei teadvusta. ETV tütarlastekoori turnee ajal 2008. aastal Austrias, Slovakkias ja Šveitsis, koori juhatamas Aarne Saluveer ning kava raskuspunkt Tormise muusikal, kogesin hämmastavaid asju. Neid noori eesti tütarlapsi Kesk-Euroopa kirikutes pühendunult ja kirgastava musikaalsusega Tormise laule esitamas kuuldes tajusin ja „nägin” neis aastatuhandete taha ulatuvat esiemade tarkust ja väge — regilaulu edasikandjateks ongi ju olnud peamiselt naised —, mis peitub nende rakumälus ning vallandus tol turneel eriti intensiivselt paaril kontserdil, mil kirikuisse tekkisid võimsad heli- ja valgusesambad. (Väljaspool kontserdisituatsiooni oli aga tegemist täiesti tavaliste tänapäeva koolitüdrukutega.) Sealne publik oli hämmastunud ja vapustatud selle muusika ilust ja väljendusjõust, sest nad ei olnud midagi sellist mitte kunagi kuulnud ning tütarlastekoor kui professionaalse muusika esituskoosseis on seal täiesti tundmatu suurus (erinevalt poistekooridest, mis on väga kõrgelt koteeritud kooriliik). Aastatepikkuse töökogemuse põhjal, mis seisnes eesti kultuuri tutvustamises välismaal, saan väita, et Eesti ülekaalukalt mõjusaim ja enim tähelepanu äratav kultuuridiplomaatia valdkond on eesti muusikakultuur, mille erilisus ja vägi peitub tema aastatuhandete sügavusse ulatuvais juurtes, ükskõik kas kuulaja seda siis teadvustab või mitte. Seda kollektiivses alateadvuses (õigem oleks küll öelda kollektiivses teadvustamatuses) peituvat vaimset informatsiooni kannavad edasi ja avavad oma loomingus andekad eesti muusikud ja heliloojad ning selle väärtust ei ole võimalik rahas hinnata. Küll aga võiks riik ka reaalselt (ja mitte ainult fassaadikirjutistes) hoolitseda selle eest, et need loovisikud saaksid elada oma elu inimväärselt ja pühendada oma energia loomingule. * * * Eesti nüüdismuusika panoraam on oma mitmekesisuses muljetavaldav. See oleks aga mõeldamatu ilma paljude nüüdismuusikale pühendunud interpreetide ja ansambliteta. Enne kui minna eesti nüüdismuusikaloomingu vaatluse juurde, tahan pühendada peatüki ülevaatele muusikuist, kelle olemasolu inspireerib heliloojaid uut muusikat looma nii otseses (tellimuste kaudu) kui ka kaudses mõttes (tänu lihtsalt nende olemasolule ja tegevusele). Põhifookus on nende esitataval uuel eesti muusikal, aga et needsamad muusikud kannavad ette ka muu maailma uuemat muusikat, mida „tavalisemale” repertuaarile orienteeritud muusikud ei mängi üldse või mängivad harva, on mõningate koosseisude puhul esile toodud ka muud kaasaja muusika projektid. Pikemalt peatun neil, kelle tegevuse rõhuasetus on suurel määral (või lausa läbivalt) uue muusika esitamisel.
Nüüdismuusikat esitavad interpreedid ja kooslused Nüüdismuusika interpretatsiooni kandvaks jõuks Eestis anno 2013 on mitu silmapaistvat ansamblit — YXUS Ensemble (endine NYYD Ensemble), ansambel U:, Resonabilis, Una Corda, Muusikasõprade Selts (kontserdisari „Heli ja keel”), Uus Tallinna Trio ja Tartu Uue Muusika Ansambel — ning orkestritest Tallinna Kammerorkester (neist kõigist lähemalt tagapool). Üksikuid interpreete, kelle kavas eesti nüüdismuusikat, pole siinkohal võimalik hakata eraldi üles lugema. Küll aga tõuseb vokaalsolistidest jõuliselt esile Iris Oja ja seda nii erinevate nüüdismuusikastiilide valdamise, alati väga sügavuti läbitunnetatud, orgaanilise ja eheda interpretatsiooni kui ka puhtalt kontsertide ja koosseisude rohkuse tõttu, kus ta võrdselt veenvalt uuemat muusikat esitab. Ilma Iris Ojata oleks eesti nüüdismuusika maastik palju vaesem, sest ühtki teist lauljat, kes ühest küljest sellise seesmise põlemise ja teisalt tundliku varjundirikkusega elustaks niivõrd erinevaid nüüdismuusika partituure, ma pärast Eestisse naasmist kuulnud ei ole. Pean aga kohe lisama, et siinses ülevaates on esindatud üksnes Tallinna-keskne vaatenurk, sest Pärnusse Kallastute „Musica sacra” kontsertidele ma kahjuks jõudnud ei ole ning kindlasti on mu vaateväljast praegu kõrvale jäänud veelgi olulisi koosseise, nagu UMA, kellelt olen kuulnud seni ainult ulmeliselt kaunist plaati „Peidus pool” koos Iris Ojaga. Olles süstemaatiliselt jälginud eesti nüüdismuusikas toimuvat alates käesoleva aasta veebruarist, millele lisandub pisteline kursisolek alates eelmisest sügisest, on ülevaade paratamatult puudulik ja lihtsalt aktuaalset seisu peegeldav. Siiski asetasid lõppenud Eesti muusika päevad (EMP) mingeid selgelt tajutavaid aktsente, millele lisandub kevadtalvisel kontserdihooajal kuuldu. Eesti nüüdismuusika kontserdielu sel hooajal on niisiis seni olnud peamiselt kammerlik, laiendusega suuremate koosseisude poole ka kammerorkestrilik. ERSO kavas oli äsja lõppenud Eesti muusika päevadel vaid üks (üheksaminutine) uudisteos, Tõnu Kõrvitsa „Ballaad (Dolorese lauluvihikust)”. Eesti uuemast muusikast oli ERSOl sel hooajal veel kavas Tõnu Kõrvitsa 2. osa „Kreegi vihikust” uusaastakontserdil ning veebruaris Tüüri Klaverikontsert ja „Exodus”. Ja see ongi kõik…! Tervet kontserdihooaja 2012/13 kava läbi otsides rohkem ei leiagi. Tahaks väga loota, et eesti uue muusika osatähtsus meie esindus-sümfooniaorkestri kavas on edaspidi suurem, sest kui Tüüri mängitakse vähemalt kõikjal maailmas, siis teiste võimekate eesti heliloojate sümfoonilise muusika ettekanded peaksid ju algama koduorkestrist.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor jätkab oma väljakujunenud kõrgetasemelist joont, milles on oluline koht Arvo Pärdi muusikal, sealhulgas ka tema uute teoste ettekannetel. Aga nii Pärdi kui ka Tüüri looming kulgeb maailmalavade avarustel niikuinii oma rada. Vahemärkuse korras — huvitav, et lõppenud EMPl ei näinud ma kavas olevat mitte ühtegi Tüüri teost. Siit vaatlusest jääb üldiselt välja ka Eesti rikkalik koorikultuur koos uute teostega (v.a EMPl kuuldu), sest see on täiesti omaette valdkond, kus ka omad, koorimuusikale pühendunud heliloojad. Kindlasti tahaks siinkohal aga ära mainida RAMi kontserti Mikk Üleoja juhatusel novembris, kus tulid esiettekandele Toivo Tulevi väga kompleksne ja esituslikult nõudlik teos „Aglow” ja Liisa Hirschi poeetiline „Restless” .
Tallinna Kammerorkestri (TKO) puhul on hea meel sellest, et orkester on purjetanud välja kummaliste intriigide tõmbetuultest (mis seonduvad otseselt sissejuhatuses käsitletud probleemteemadega)1 ja et orkestri ette on asunud sügava muusikalise tunnetusega dirigent Risto Joost, kes sügisest alates ka ametlikult peadirigendi kohale asub. TKO ja Risto Joosti kahel korral — rahvusvahelisel muusikapäeval ja lõppenud EMPl — ette kantud Ülo Kriguli „Luigeluulinn” koos ansambli U: ja Iiris Vesikuga kuulub selle kontserdihooaja tipphetkede hulka. TKO esitas koos Voces Musicalesega Risto Joosti käe all märtsis Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri muusikat, Eesti esiettekandele toodi Pärdi „Stabat materi” versioon segakoorile ja keelpilliorkestrile. Tõnu Kaljuste dirigeeritud TKO kontserdid on alati muusikaliselt haaravad ja kõrgeimast esitusklassist, sel hooajal siis kohe hooaja algul Pärdi juubelikontsert ja kontsertlavastus „Passio” koos Soome tantsuteatriga ERI. Veebruaris kujundas Tõnu Kaljuste TKO ja solistidega lummava atmosfääri Tõnu Kõrvitsa autoriõhtul, millele järgnes Tõnu Kõrvitsa teoste plaadistus elitaarsele firmale ECM. Sellekevadise EMP lõppakordi kujundas samuti TKO Risto Joosti juhatusel ja seal kõlasid nn sisemaiste välisheliloojate ja välismaiste siseheliloojate teosed. Lahtiseletatult tähendab see, et EMP oli aastaks 2013 andnud uudisteoste tellimuse Eestis tegutsevatele mujalt maailmast pärit heliloojatele Páll Ragnar Pálssonile, Rodriguez-Caballerole ja Eugene Birmanile ning Eestist USAsse elama asunud noorukesele, aga juba oma andega tähelepanu äratanud Jonas Tarmile. Kontsert oli võimas ja igati festivali finaali vääriline (teostest lähemalt ühes järgmises osas). Kakskümmend aastat on eesti uue muusika esitamise lipulaevaks olnud NYYD Ensemble, mis sel aastal on läbinud teatud teisenemise. Sellest kevadest jätkab küll põhimõtteliselt sama koosseis, aga ilma dirigent Olari Eltsita YXUS Ensemble’i nime all ning ka NYYD Ensemble’i keelpillituumik NYYD kvartett jätkab YXUSe nime all. Sügisel anti veel NYYD Ensemble’ina kontserte meeldejääva kavaga „Arcadiana“. YXUS on Eestis andnud kontserte kahe kavaga, märtsi algul audiovisuaalse (videod Emer Värk) programmiga „Different trains” (Tartus ja Tallinnas) ning hiljuti koos ansambliga Theatre of Voices Nigulistes väga meeliülendava kavaga „Creator spiritus”, kus sai kuulda Galina Grigorjeva kirgastavat uusteost „Salve regina”. Eesti muusikast tuli YXUSe kontserdil „Different trains“ Eesti esiettekandele Erkki-Sven Tüüri Teine keelpillikvartett „Lost prayers”, samuti kõlasid Ardo Ran Varrese, Toivo Tulevi ja Rauno Remme teosed. Videokunsti sidumisel nüüdismuusikaga kehtib reegel — vähem on rohkem, st mida abstraktsem ja delikaatsem on visuaalne külg, seda enam on lootust, et tekib tõesti hea kunstiline sünergia. Enim õnnestunuks pean Remme teosele loodud abstraktset visuaalset lahendust, Tüüri kompleksse helikeele ja intensiivse sisedünaamikaga kvarteti meisterliku esituse kuulamist häiris visuaalne lahendus aga kõige enam. Ansambliga Theatre of Voices andis YXUS kontserte ka Iirimaal ja Taanis. YXUSel on järgmiseks hooajaks põnevad plaanid, kavas on tervet hooaega hõlmav Stockhausenile pühendatud kontserdisari, mis on plaanis lõpetada pööripäeva festivalil Stockhauseni atraktiivse „Helikopterkvarteti” ettekandega. Ansambel tellib uueks hooajaks eesti heliloojatelt ka uut muusikat. YXUS Ensemble’i keelpillituumiku juhtivad muusikud on TKO esiviiul Harry Traksmann ja TKO esitšello Leho Karin, kes astuvad üles samuti solistidena ning osalevad ka sarjas „Heli ja keel”, Harry Traksmann mängib lisaks veel Uue Tallinna Trios. Seega on Eesti nüüdismuusika maastikul küll palju koosseise, mis aga osaliselt „jagavad” samu liidreid. Mitmel pool jõuab osaleda ka väga palju nüüdismuusikat esitav ja seda hingestatult propageeriv flötist Tarmo Johannes, kes on üks juhtfiguure nii ansamblis Resonabilis kui ka ansamblis U:, lisaks jõuab Tarmo Johannes end pühendada veel teistelegi projektidele, põnevaks ettevõtmiseks on tema genereeritud sellekevadine sari „Lamamiskontserdid”. Ansambel U: osales kahel korral juba eespool mainitud Ülo Kriguli „Luigeluulinna” võrratus ettekandes. Absoluutselt täiusliku kontserdielamuse pakkus nende sarja „URR: 10 aastat vastupanu. Ansambel U: Rahvusringhäälingus” esimene kontsert 19. veebruaril ERRi esimeses stuudios (järgmised kontserdid on alles tulemas), kavas itaalia XX saj II poole muusika. Ansambli U: liikmete Taavi Kerikmäe, Levi-Danel Mägila, Tarmo Johannese, Merje Roomere, Helena Tuulingu ja Vambola Kriguli nüansi- ja vastastikune tunnetus on ülierk, nende koosmäng hingab mingis peenekoelisemas vaevu tajutavas dimensioonis; kava tervikuks vormimisel avaldas muljet suurepäraselt koostatud ja esitatud sõnaline pool. Väga säravana on meelde jäänud ka nende Canterburys (Suurbritannia) kuuldud kontsert 2011. aastal. Täiuslikest kontserdielamustest rääkides tuleb esile tuua ka Resonabilise juubelikontserti 11. aprillil Estonia kontserdisaalis, kus esiettekandel kõlasid Toivo Tulevi „Why?” ja Tatjana Kozlova „Каk нарисовать дверь/ Kuidas joonistada ust”, lisaks Helena Tulve, Galina Grigorjeva, Kristjan Kõrveri, Margo Kõlari ja Eugene Birmani muusika. Resonabilise novembrikuisel kontserdil kõlasid esiettekandes Malle Maltise „Kaaslane” ja Arash Yazdani „Intermodulation”, samuti Kõrveri, Veeroosi ja Birmani teosed. Huvitava kontseptsiooniga on Resonabilise sari „Revisioon IV”, mis kaasab fotograafiat. Sarja 21. märtsi kontserdil kuuldust jäid eredaimana meelde Ardo Ran Varrese „Force majeure” ja Tatjana Kozlova „Doors1”. Kui vaadata uut muusikat esitavate ansamblite kavu, siis konkurentsitult kõige pühendunumalt toob eesti nüüdismuusikat ettekandele just Resonabilis koosseisus Iris Oja, Tarmo Johannes, Kristi Mühling ja Aare Tammesalu. Resonabilis on viimastel aastatel olnud ka kõige rohkem eesti heliloojailt uut loomingut tellinud kollektiiv, talle on kirjutanud enamik praegu aktiivselt tegutsevaid keskmise ja noorema põlve heliloojaid. Kui Iris Oja ja Tarmo Johannese mitmekülgsusest on juba juttu olnud, siis siinkohal tuleb mainida Kristi Mühlingu osalemist lisaks Resonabilisele ka ansamblis Una Corda. Palju eesti kammermuusikat esitav, seni peamiselt mõisakontsertide sarju korraldanud Muusikasõprade Selts eesotsas pianist Diana Liiviga tuli sel hooajal välja originaalse sarjaga „Heli ja keel” eesti autorite heli- ja sõnakunstist (kontserdid Tallinnas ja Tartus), et tuua esile ja kuuldavale huvitavaid sünergeetilisi tahke meie kultuuriloost, kus ühe perekonna erinevatest põlvkondadest on võimalik leida nii muusika kui ka kirjandusvalla loojaid. Senised kontserdid on vaatluse alla võtnud Hillar ja Doris Kareva, Raimo ja Maarja Kangro ning Andrei ja Peeter Volkonski loomingu. Sarja lõpetab kontsert Jaan Kaplinski ja Märt-Matis Lille loomingust, kellelt peaks kõlama ka selleks kontserdiks tellitud uudislooming. „Heli ja keele” kontserdid on toonud tõesti uusi värskeid aspekte nüüdismuusika esitamise kaanonisse, iga kontsert on olnud omamoodi põnev, sest kaasatud on värvikaid loomeisiksusi ja parimaid nüüdismuusika interpreete.
Kadri-Ann Sumera ümber (kes on ka Muusikasõprade Seltsi üks eestvedajaid) koondunud Tartu Uue Muusika Ansambel astus vapustava elaaniga üles tänavusel EMPl, tuues esiettekandele Ardo Ran Varrese, Alo Põldmäe, Mari Vihmandi ja Tõnis Kaumanni muusikat. Samal kontserdil mängis Märt-Matis Lille ja Tõnis Kaumanni uudisteoseid Uus Tallinna Trio, kes viimasel ajal kahjuks harva esinenud. Unikaalse koosseisu (kannel, harf ja klavessiin) ja kõlaga Una Cordalt kõlas EMPl Liis Viira looming. On kahju, et viimasel ajal ei ole olnud võimalik kuulata Monika Mattieseni Küberstuudiot. Teema lõpetuseks peab nentima, et valdavalt elab ja õitseb eesti muusika uudislooming tänu andekate nüüdismuusikale pühendunud interpreetide keerulisi olusid trotsivale loomingulisele initsiatiivile, sest kõik üles loetud ansamblid tegutsevad üksnes tänu nende eestvedajate entusiasmile ning ainult Tallinna Kammerorkestri töö on kindlustatud enam-vähem kindla rahastusega (Tallinna Filharmoonia kaudu). Eesti muusika päevad on ülioluline osa nüüdismuusikaelust, aga uus muusika ei saa kõlada ainult kord aastas ühe nädala vältel, vaid elujõuliseks arenguks on vajalik selle pidev kohalolu kontserdielus. Uue muusika interpreedid, kes esinevad sageli rohkem kui ühes koosluses, moodustavad omamoodi risoomvõrgustiku, mille elujõud peitub maa-alustes juurtes – loe: publikule ja rahastajaile nähtamatus igapäevases suurt süvenemist nõudvas töös pilli harjutamisel, teoste omandamisel, ansamblite elushoidmiseks ja muusika salvestamiseks vajaliku organisatoorse töö tegemisel ja kontsertide korraldamisel — ning mille vilju on meil seni olnud õnn nautida. Nüüdismuusika esitamine nõuab interpreetidelt pidevalt tuttava repertuaari turvatsoonist lahkumist, uute heliloojastiilide ja teoste hingeelu avastamist. Kuna heliloojad otsivad oma muusikas enamasti vähemalt mingi aspekti alt käimata radu ja loomata helistruktuure, siis seab nüüdismuusika selle esitajaile nii intellektuaalselt kui ka tunnetuslikult kõrgeid nõudmisi, nüüdismuusikat saavadki esitada ainult vaimselt väga erksad, hea kujutlusvõimega ja eksperimenteerimisjulged muusikud. Kui ka meie andekaimad nüüdismuusika interpreedid sooviksid elada rahulikku kindlustatud elu kusagil sotsiaalsete garantiidega riigitööl (või lahkuksid Eestist parematele jahimaadele), siis tuleks eesti muusika edasisele arengule punkt panna. Et see meil seni siiski olemas on, ei tohiks olla iseenesestmõistetavus. Kui eelnenuga püüdsin kaardistada n-ö seda ruumi ja neid tingimusi, millistes eesti uus muusika sünnib ja ettekandele jõuab, siis järgmistes osades keskendun muusikale endale. (Järgneb)
Kommentaar: 1 Ühte momenti tahaksin siinkohal siiski mainida. Mingite asjaolude kummalise kokkusattumise tõttu jäi Eesti ajakirjanduses (k.a raadio ja TV) vastukajata üks erakordse laenguga TKO kontsert Florian Dondereriga 16. märtsil, ja kontsert jäi kahjuks ka salvestamata. Mustpeade maja valge saal oli puupüsti täis ning nii marulist vastuvõttu publiku poolt kohtab Eestis harva.