25 aastat on Eesti Filharmoonia Kammerkooril olnud võimalus tuuritada Ameerika Ühendriikides, järjest suurema tähelepanu ja uute avanevate väljakutsetega. Nüüd äsja aga oldi uue uhke Walt Disney nimelise kontserdisaali laval koos Los Angelese Filharmoonikute ning orkestri peadirigendi ja kunstilise juhi Gustavo Dudameliga. Neljal järjestikusel õhtul, 19.–22. maini lauldi Arvo Pärdi «Misereret» ja Mozarti «Reekviemi».
Tegemist oli festivali «Mozart ja Pärt» avakontsertidega. Ehkki Los Angelese filharmoonias on olemas ka oma koor, leidsid korraldajad, et õigema kõlapildi saamiseks tuleb kutsuda koor Arvo Pärdi kodumaalt. Muidugi on Eesti Filharmoonia Kammerkooril olemas aastakümnetepikkune Pärdi laulmise kogemus ja õnn korduvalt ka heliloojalt endalt juhatust ja kriitikat saada. Asi, mille väärtusest võib tegelikult alles siin Ameerikas õieti aru saada.
Kopsakama kõlapildi saamiseks kutsuti appi ka Läti Raadio Koor, kellel on nende peadirigendi ja kunstilise juhi Sigvards Klava sõnul samuti suur Pärdi laulmise kogemus. Aastas antakse vähemalt kümme kontserti, kus kavas ka Pärdi kooriteosed.
Klava kinnitas, et kohati tundub talle, et lätlased armastavad Pärdi muusikat enamgi kui eestlased ise. Alati kui kõlab Pärt, Vasks või Kantšeli, on saalid täis. Nii on kahel kooril mõlemal kogemus ja ka ühesugune arusaam kõlast, mida sellise muusika laulmine eeldab. Kontserdil Los Angelese Disney Hallis oli seda selgelt kuulda.
Festivali avateos, Arvo Pärdi «Miserere» on kirjutatud Hilliardi ansamblile ja näib eeldavat vanamuusika-kogemusega lauljaid. Gustavo Dudamel otsustas nii Pärdi kui ka Mozarti «Reekviemi» ette kanda ühe koosseisuga. Mozarti puhul oli esitajate valik suur õnnestumine, nagu ka kogu esitus.
Gustavo Dudameli iseloomustab väga elav ja tundlik lähenemine muusikale, ta otsib erilisi piano’sid ja suuri forte’sid ja neid taotlusi toetab imeliselt 2300-kohalise Disney kontserdisaali vaimustav akustika, mis küll oma avatud planeeringu tõttu kuuldavasti esitajad esialgu kaunis raskesse olukorda paneb.
Nagu orkester ja dirigent, nii esindasid ka solistid muusikamaailma kõrgeimat klassi. Nii sopran Lucy Crowe, rumeenia päritolu metsosopran Roxana Constantinescu, tenor Paul Appleby kui ka itaalia bass Luca Pisaroni on laulnud maailma suurimates ooperimajades parimate dirigentide käe all ja andsid ka Dudameli juhatusel endast parima. Eriti tõusis esile särav sopran Lucy Crowe, aga ka teised solistid moodustasid vaimustava ansambli.
Kaks koori kõlasid koos võimsalt, viies ellu dirigendi peenemadki muusikalised ideed, sest tegu on ju kahe virtuoosse kammerkooriga. Usun, et sellisel kooslusel on eeliseid nii mõnegi suure oratooriumikoori ees just tänu oma paindlikkusele. Kokkuvõttes sündis esitus, millele võrdväärset võib olla maailmas raske leida. Ka publik tänas pärast Mozarti «Reekviemi» ettekannet koore püsti seistes eriliselt tugeva aplausiga.
Pärdi muusikaga oli olukord keerulisem. Gustavo Dudamel rääkis pärast kontserti kohtumisel publikuga, et tema jaoks oli Mozarti ja Pärdi kokkupanek ühe festivali kavasse väga loogiline, sest tegu on kahe geeniusega, kes on elanud eri aegadel. Dudameli sõnul ühendavad nende muusikat vaimsed püüdlused ja lihtsus, mis paljuski on siiski näiline.
Ta rõhutas ka, et solistide ees seisis väga raske ülesanne. 1989. aastal kirjutatud «Misereres» on kooril vähe laulda ja instrumentaalkoosseis väike. Lisaks puhkpillidele esindavad laval keelpille vaid kaks elektrikitarri, nii langeb kogu teose raskuspunkt solistide õlgadele. «Reekviemi» solistidele lisandus siin ka noor tenor Frederik Ballentine, kuid kõige paremini suutsid sellesse puhtasse kargesse vokaalmaailma sisse elada Lucy Crowe ja Roxana Constantinescu.
Tegelikult vajab Arvo Pärdi muusika mõistmine, sellesse süvenemine ja selle esitamiseks vajalike oskuste lihvimine aastatepikkust tööd. Oli näha, kui raske ülesanne see tegelikult on – laulda Pärdi kirja pandud lihtsaid noote nii, et neis oleks emotsionaalne muusikaline sõnum, fraas elaks, vaikus nootide vahel oleks täidetud pingega ja kannaks mõtet.
See on vaimustav, et meil on koor, mille liikmetel on see tunnetus emapiimaga olemas, või pigem siiski aastakümnete jooksul helilooja kõrval tema muusikat esitades omandatud. Ja on vaimustav, et seda teadmist ja oskust on ka mujal märgatud ja koori on kutsutud teed näitama maailma muusikakultuuri absoluutsesse tippu. Nad said sellega siin Los Angeleses hiilgavalt hakkama. Kahju ainult, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor ei saanud teha ka mõnd a cappella kontserti. Nad väärinuks seda, kinnitas ka Los Angeles Timesi muusikakriitik Mark Swed.