Eesti muusikud viisid Hiinasse tükikese Eestit. Eesti Filharmoonia kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Risto Joost andsid 19.- 25. novembrini viis kontserti Hiina eri paigus ning ettekandele tulid Arvo Pärdi kõige enam esitatud teosed – „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, „Aadama itk“, „Fratres“ (solist Harry Traksmann) ja „Te Deum“. Nii Tallinna Kammerorkester kui ka Eesti Filharmoonia kammerkoor käisid Hiinas viimati kaks aastat tagasi, kuid tookord eraldi ja hoopis teistsuguse kavaga. Seekordse reisi eel polnud muusikutel aimugi, kuidas mõjub sealsele publikule täispikk kontsert, mis koosneb ainuüksi Arvo Pärdi loomingust. Teostest, mis vajavad enda ümber vaikust, seda haruldast loodusvara, mis ei ole osa Hiina miljonilinnade helendavast, vilkuvast ja huilgavast argipäevast. Millest kõneleb see muusika inimestele, kes ei mõista selle teksti ega ole kuulnud ka Aadama pattulangemise lugu?
Metsik kontserdikultuur
Eelmisel Hiina reisil oli Tallinna Kammerorkestri kavas Tšaikovski ja Pärdi muusika ning dirigent Risto Joost tõdes, et seekordse reisi eel oli ta positiivselt skeptiline: „Eelmisest korrast on meeles, et Pärdi muusika ajal olid kuulajad natuke rahutud, aga kui Tšaikovskit mängisime, siis nad kuidagi elavnesid. Tuleb arvestada, et publikukiht on siin väga mitmekesine ja igal õhtul on kuulamas suur hulk inimesi, kellest paljud on kontserdisaalis esimest korda.“ Dirigendi sõnul on Hiina näol tegemist kõige paremas mõttes metsiku kultuuriga – siin on inimesi, kes on lääne muusikakultuuriga tõeliselt hästi kursis, aga on ka neid, kes näiteks Arvo Pärdi muusikast midagi ei tea. Traditsioonide erinevus avaldub mitmest küljest: „Ei ole mingi ime, kui näeme saalis dressides lapsi ja ka täiskasvanuid ning samal ajal võib näha ka väga pidulikes riietes kontserdikülastajaid. Nende käitumismaneer on samuti seinast seina – mõned söövad kontserdi ajal pirukat, mõni magab, mõni räägib sõbraga juttu ja mõni kuulab väga pingsalt. Hiina publiku reaktsioon on väga vahetu – nad tahavad kohe hästi kiiresti plaksutada ja reeglina see lõppeb ka üsna kiiresti.“
Rohutirtsudest ja inimestest
Juba esimesel kontserdil Pekingi Keelatud Linna kontserdisaalis sai selgeks, et see, millest kindlasti puudust tundma ei pea, on publik. Rohkem kui tuhat inimest mahutavad saalid olid reisi algusest lõpuni praktiliselt välja müüdud. Esmaklassilise akustika ja muljetavaldava arhitektuuriga kontserdimajad ootasid muusikuid nii suurlinnades Pekingis ja Shanghais kui ka Hiina mõistes väikestes, kõigest paari miljoni elanikuga tööstuslinnas Changshas ja Jangtse kaldal asuvas Wuhanis. Publik ei olnud ovatsioonidega kitsi ja aplaus algas tihti veel enne, kui viimane noot vaibuda oli jõudnud. Arvo Pärdi muusika annab suurepärase võimaluse kuulata vaikust ja just Hiina kontsertidel võis aimu saada sellest, kui lai võib olla vaikuse mõiste maailma eri paigus. Hiina vanasõna ütleb: „Räägi mulle ja ma unustan, näita mulle ja jätan meelde, kaasa mind ja ma mõistan“. Tõepoolest, sealne publik tahtis olla kaasatud ja see on ilmselt osa nende kultuurist – ka Hiina ooperis laulavad ju kuulajad igal etendusel paremaid kohti kaasa. Võiks öelda, et publiku puudutust sai tunda ka Arvo Pärdi autorikontsertidel. Turnee viimasel kontserdil Shanghai Poly teatris viibis kontserdil ka üks rohutirts, kelle peremees topsikesega kaasa oli võtnud. Kuuldavasti siristas ta terve kontserdi.
Saaliteenindajate salamissioon
Omaette ooper on Hiinas tõepoolest see, mis toimub kontserdi ajal publikupoolel. Kuulajate hulgas oli silmapaistvalt palju lapsi, kes tegid oma eeskujuliku käitumisega silmad ette ka oma vanematele. Sellisteks puhkudeks on Hiina kontserdimajades aga saaliteenindajad, kelle ülesandeks on saalis korda hoida ja publikut ohjata. Lisaks sellele, et nad näitavad tabloosid kirjadega plaksutada/ mitte plaksutada, on nende käsutuses ka punane laserkiir. Kui mõni kuulaja keset muusikapala ennastunustavalt pildistama hakkab, suunatakse tema peale punane tuluke, mis märgib väikest noomitust. See on nagu avalik häbipost, mis kestab aga vaid paar sekundit. Sellest hoolimata ei valitsenud publikupoolel vaikus. Väikest sapsimist ja köhatusi oli kuulda kogu aeg ja lõpuks tuli möönda, et hiina vaikus ongi ilmselt mõnevõrra valjem kui see, millega meie harjunud oleme. Kuid seda väärtuslikumad olid neid üksikuid momente, mil tajutavalt kuulas kogu kontserdisaal. Võib-olla oli see kellegi jaoks esimene kohtumine vaikusega. Ja kas ei ole see kõige suurem kingitus, mille eesti muusikud Hiinasse kaasa viia said.
Midagi tõelist
Arvo Pärdi muusika jõudis Pekingis, Wuhanis, Changshas ja Shanghais rohkearvulise publikuni ja kinnitust leidis pealtnäha paradoksaalne asjaolu, et muusika sügavam väärtus avaldub tihti sellele võõras keskkonnas. „Meile, eurooplastele, on oluline teksti tähendus,“ sõnas Risto Joost, „aga kui sa ei tea teksti ja kuulad seda muusikat, tuleb ikkagi välja tõde, et heli ja harmoonia on see, mis kannab. Tekst saab anda publikule selgelt ja üheselt mõistetavamaid seoseid, aga tegelikult piisab loo atmosfäärist ja muusika enda sisemisest jõust.“
Fotodel: Risto Joost ja Harry Traksmann kontserdieelses proovis. EFK ja TKO 21. novembril Wuhani Qintai kontserdisaali laval. (Autor: Tõnu Tormis)
http://kultuur.postimees.ee/3929593/hiinas-vaikust-otsimas