Reede, 30.04.2021 kell 19:00
Veebikontsert (Estonia kontserdisaal)
Kaupo Kikkas
VAATAJA SILMAD
Krists Auznieks (s 1992, Läti)
“Crossing” (2019)
Malle Maltis (s 1977)
“Öökülm” sümfooniaorkestrile ja elektroonikale (2020, esiettekanne)
Kristjan Kõrver (s 1976)
“Sic!” sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne)
Jievaras Jasinskis (s 1989, Leedu)
“Change” (2020)
Alisson Kruusmaa (s 1992)
“All õhtutaeva” kammerkoorile ning sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne)
Mariliis Valkonen (s 1981)
“Vastuvõtt, vahendus” kahele oboele ja laulvatele kaussidele (2019, esiettekanne)
Evelin Seppar (s 1986)
“Kodu” kammerkoorile ja sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne)
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Heli Ernits – oboe
Ingely Laiv-Järvi – oboe
Karl Erik Laas – elektroonika
Dirigent Mihhail Gerts
Veebikontserdi link: EMP "Vaataja silmad"
Koostöös festivaliga Balti Muusika Päevad / Eesti Muusika Päevad
Eesti Muusika Päevade kulminatsioon Estonia kontserdisaalis, kus ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solistide esituses tulevad dirigendi Mihhail Gertsi juhatusel ettekandele Mariliis Valkoneni kammerlik oopus, Kristjan Kõrver avamängu laadis teos, Malle Maltise sümfooniaorkestrit ja elektroonikat ühendav kompositsioon, Evelin Seppari ja Alisson Kruusmaa suurvormid kammerkoorile ja sümfooniaorkestrile ning Läti ja Leedu kaasaegsed helitööd. Eesti heliloojate oopused valmisid küll juba aasta tagasi toimuma pidanud EMPi jaoks, paraku tegi elu plaanidesse korrektiivid ja publik saab neist osa alles nüüd, mil Eesti Muusika Päevad on laienenud Balti Muusika Päevadeks.
Kontserdil antakse üle “LHV uue heliloomingu Au-tasu 2021”.
“Öökülm” (2020, esiettekanne). Igal aastal on selliseid sügis- ja kevadpäevi, mis on täis päikest ja maailm paistab kuldne ja turvaline, ent öösel langeb temperatuur alla nulli. Öökülmas hävib suur osa sellest, mis õitseb, kasvab või tärkab. Maha jäävad mustaks tõmbunud viljad, jäätunud mahlakristallidest lõhutud varred ja närtsinud lehed. Kevadise öökülmaga hukkuvad alles tärganud pungad ja juurdumata taimed. Tiikide põhjas kaevuvad konnad varju otsides põhjamudasse. Kuid see, mis on ühel tasandil häving, on teisel ilu ja rõõm. Külma käes tardunud õites ja lehtedes imetletakse seiskunud aega ning läbikülmunud viljadel on magusam maitse. (Malle Maltis)
“Sic!” (2020) on avamängulaadne teos sümfooniaorkestrile. Ladinakeelsel pealkirjal on mitmeid vasteid, muu hulgas näiteks ‘nõnda’, ‘niivõrd’, ‘olgu’, aga see võib tähendada ka lihtsalt jaatust. Sic! on ka märge, mis võidakse lisada sulgudesse, kui tahetakse rõhutada, et eelnev tekst on täpselt tsiteeritud või vajab erilist tähelepanu. Niisiis, ma jaatan veendunult tõejärgsuse-eitust (sic!). (Kristjan Kõrver)
“Kodu” (2020, esiettekanne). Kuidagi kujunes nii, et selle teose jaoks leitud meelepärased tekstid on kõik kas otsesemalt või kaudsemalt seotud kodu-teemaga. (Evelin Seppar)
“All õhtutaeva” (2020, esiettekanne) kammerkoorile ning sümfooniaorkestrile põhineb Marie Underi samanimelisel luuletusel. Tegemist on otsekui mõtiskluse või palvega, milles peegeldub sise- ja välismaailma virvendav vastuhelkivus ning tunglemine valguse ja ilu poole. (Alisson Kruusmaa)
“Vastuvõtt, vahendus” kahele oboele ja laulvatele kaussidele (2019, esiettekanne) kujutab keskkonda, mille on loonud ühe-, kahe- või mitmekõne või sootuks sõnatu, mistahes suhtlus – ruum, kus kommunikatsiooni tekitatud energiad on hakanud elama iseseisvat elu. Teos koosneb kolmest viielauselisest tsüklist. (Mariliis Valkonen)
“Change” (ingl k ‘muutus’, ‘muudatus’, ‘vaheldus’, 2020) näitab meie vajadust olla teiste poolt mõistetud ja kuulatud. Esimeses osas toonitatakse kõnelejate ühtekuuluvust ja üksteisemõistmist. Ent teine osa lammutab selle ühtsuse ja keskendub äsja esile kerkinud juhile, kes seetõttu, et teda pidevalt segatakse, muutub üha valjemaks. Kolmandas osas tutvustatakse järjekordset “revolutsiooni”, kus “kõik on võrdsed” ja mis muutub kaoseks. Sellest hävingust suundub neljas osa tõe poole, mis pööratakse lõpuks ümber, tuues välja uue, senikuulmatu julge teema, mis haarab nakatavalt kõiki. (Jievaras Jasinskis)
“Crossing” (‘ristumine’, ‘risttee’, ‘üleminekukoht’, 2019) – termin crossing pärineb kirjanduskriitik Harold Bloomilt, kes kasutab seda retooriliste disjunktsioonide tähistamiseks.
Teose üks inspiratsiooniallikaid on Wallace Stevensi “Snow Man”:
One must have a mind of winter
To regard the frost and the boughs
Of the pine-trees crusted with snow;
And have been cold a long time
To behold the junipers shagged with ice,
The spruces rough in the distant glitter
Of the January sun; and not to think
Of any misery in the sound of the wind,
In the sound of a few leaves,
Which is the sound of the land
Full of the same wind
That is blowing in the same bare place
For the listener, who listens in the snow,
And, nothing himself, beholds
Nothing that is not there and the nothing that is.
Teine oluline tekstikatke on Ralph Waldo Emersoni kuulus lõik läbipaistvast silmamunast tema essees “Nature”: “Seal ma tunnen, et mitte miski ei saa mind elus tabada – ei mingi häbi, mitte mingi õnnetus (jättes mulle mu silmad), mida loodus ei suuda parandada. Seistes lagedal pinnal, pea kümblemas värskes õhus, tõusmas lõpmatusse, haihtub kogu nurjatu egoism. Minust saab läbipaistev silmamuna. Ma olen mittemiski. Ma näen kõike. Universaalse olemise hoovused ringlevad minu kaudu. Olen osa või osake jumalast.”
Kas ajalised katkestused võivad meid transportida teistesse vaimsetesse või füüsilistesse ruumidesse?
Teose tellisid Aspeni muusikafestival, esiettekanne oli Aspeni filharmooniaorkestri ja dirigent Patrick Summersi esituses. (Krists Auznieks)
Krists Auznieks (s 1992, Läti)
“Crossing” (2019)
Malle Maltis (s 1977)
“Öökülm” sümfooniaorkestrile ja elektroonikale (2020, esiettekanne)
Kristjan Kõrver (s 1976)
“Sic!” sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne)
Jievaras Jasinskis (s 1989, Leedu)
“Change” (2020)
Alisson Kruusmaa (s 1992)
“All õhtutaeva” kammerkoorile ning sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne)
Mariliis Valkonen (s 1981)
“Vastuvõtt, vahendus” kahele oboele ja laulvatele kaussidele (2019, esiettekanne)
Evelin Seppar (s 1986)
“Kodu” kammerkoorile ja sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne)
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Heli Ernits – oboe
Ingely Laiv-Järvi – oboe
Karl Erik Laas – elektroonika
Dirigent Mihhail Gerts
Veebikontserdi link: EMP "Vaataja silmad"
Koostöös festivaliga Balti Muusika Päevad / Eesti Muusika Päevad
Eesti Muusika Päevade kulminatsioon Estonia kontserdisaalis, kus ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solistide esituses tulevad dirigendi Mihhail Gertsi juhatusel ettekandele Mariliis Valkoneni kammerlik oopus, Kristjan Kõrver avamängu laadis teos, Malle Maltise sümfooniaorkestrit ja elektroonikat ühendav kompositsioon, Evelin Seppari ja Alisson Kruusmaa suurvormid kammerkoorile ja sümfooniaorkestrile ning Läti ja Leedu kaasaegsed helitööd. Eesti heliloojate oopused valmisid küll juba aasta tagasi toimuma pidanud EMPi jaoks, paraku tegi elu plaanidesse korrektiivid ja publik saab neist osa alles nüüd, mil Eesti Muusika Päevad on laienenud Balti Muusika Päevadeks.
Kontserdil antakse üle “LHV uue heliloomingu Au-tasu 2021”.
“Öökülm” (2020, esiettekanne). Igal aastal on selliseid sügis- ja kevadpäevi, mis on täis päikest ja maailm paistab kuldne ja turvaline, ent öösel langeb temperatuur alla nulli. Öökülmas hävib suur osa sellest, mis õitseb, kasvab või tärkab. Maha jäävad mustaks tõmbunud viljad, jäätunud mahlakristallidest lõhutud varred ja närtsinud lehed. Kevadise öökülmaga hukkuvad alles tärganud pungad ja juurdumata taimed. Tiikide põhjas kaevuvad konnad varju otsides põhjamudasse. Kuid see, mis on ühel tasandil häving, on teisel ilu ja rõõm. Külma käes tardunud õites ja lehtedes imetletakse seiskunud aega ning läbikülmunud viljadel on magusam maitse. (Malle Maltis)
“Sic!” (2020) on avamängulaadne teos sümfooniaorkestrile. Ladinakeelsel pealkirjal on mitmeid vasteid, muu hulgas näiteks ‘nõnda’, ‘niivõrd’, ‘olgu’, aga see võib tähendada ka lihtsalt jaatust. Sic! on ka märge, mis võidakse lisada sulgudesse, kui tahetakse rõhutada, et eelnev tekst on täpselt tsiteeritud või vajab erilist tähelepanu. Niisiis, ma jaatan veendunult tõejärgsuse-eitust (sic!). (Kristjan Kõrver)
“Kodu” (2020, esiettekanne). Kuidagi kujunes nii, et selle teose jaoks leitud meelepärased tekstid on kõik kas otsesemalt või kaudsemalt seotud kodu-teemaga. (Evelin Seppar)
“All õhtutaeva” (2020, esiettekanne) kammerkoorile ning sümfooniaorkestrile põhineb Marie Underi samanimelisel luuletusel. Tegemist on otsekui mõtiskluse või palvega, milles peegeldub sise- ja välismaailma virvendav vastuhelkivus ning tunglemine valguse ja ilu poole. (Alisson Kruusmaa)
“Vastuvõtt, vahendus” kahele oboele ja laulvatele kaussidele (2019, esiettekanne) kujutab keskkonda, mille on loonud ühe-, kahe- või mitmekõne või sootuks sõnatu, mistahes suhtlus – ruum, kus kommunikatsiooni tekitatud energiad on hakanud elama iseseisvat elu. Teos koosneb kolmest viielauselisest tsüklist. (Mariliis Valkonen)
“Change” (ingl k ‘muutus’, ‘muudatus’, ‘vaheldus’, 2020) näitab meie vajadust olla teiste poolt mõistetud ja kuulatud. Esimeses osas toonitatakse kõnelejate ühtekuuluvust ja üksteisemõistmist. Ent teine osa lammutab selle ühtsuse ja keskendub äsja esile kerkinud juhile, kes seetõttu, et teda pidevalt segatakse, muutub üha valjemaks. Kolmandas osas tutvustatakse järjekordset “revolutsiooni”, kus “kõik on võrdsed” ja mis muutub kaoseks. Sellest hävingust suundub neljas osa tõe poole, mis pööratakse lõpuks ümber, tuues välja uue, senikuulmatu julge teema, mis haarab nakatavalt kõiki. (Jievaras Jasinskis)
“Crossing” (‘ristumine’, ‘risttee’, ‘üleminekukoht’, 2019) – termin crossing pärineb kirjanduskriitik Harold Bloomilt, kes kasutab seda retooriliste disjunktsioonide tähistamiseks.
Teose üks inspiratsiooniallikaid on Wallace Stevensi “Snow Man”:
One must have a mind of winter
To regard the frost and the boughs
Of the pine-trees crusted with snow;
And have been cold a long time
To behold the junipers shagged with ice,
The spruces rough in the distant glitter
Of the January sun; and not to think
Of any misery in the sound of the wind,
In the sound of a few leaves,
Which is the sound of the land
Full of the same wind
That is blowing in the same bare place
For the listener, who listens in the snow,
And, nothing himself, beholds
Nothing that is not there and the nothing that is.
Teine oluline tekstikatke on Ralph Waldo Emersoni kuulus lõik läbipaistvast silmamunast tema essees “Nature”: “Seal ma tunnen, et mitte miski ei saa mind elus tabada – ei mingi häbi, mitte mingi õnnetus (jättes mulle mu silmad), mida loodus ei suuda parandada. Seistes lagedal pinnal, pea kümblemas värskes õhus, tõusmas lõpmatusse, haihtub kogu nurjatu egoism. Minust saab läbipaistev silmamuna. Ma olen mittemiski. Ma näen kõike. Universaalse olemise hoovused ringlevad minu kaudu. Olen osa või osake jumalast.”
Kas ajalised katkestused võivad meid transportida teistesse vaimsetesse või füüsilistesse ruumidesse?
Teose tellisid Aspeni muusikafestival, esiettekanne oli Aspeni filharmooniaorkestri ja dirigent Patrick Summersi esituses. (Krists Auznieks)