Laupäev, 17.06.2006 kell 20:00
Laupäeval, 17. juunil 2006 kell 20.00
Haapsalu toomkirik
Mart Saare kooriloomingut:
Meie elu
Karjase kaebus
Kasehaldjate laul
Seitse sammeldanud sängi
Vihmakõne, vellekõne
Tere kuusi, tere, petäj
Mets kohiseb
Miks sa nutad, tammekene?
Kõver kuuseke
Luule, see ei tule tuulest
Noore veljo, veeritäge
Latsõ hällütamise laul
Allik
Jaan läheb jaanitulele
Sii om leelo liinast tuudu
Metsalaul
Põhjavaim
Lindude laul
Sööt
Imäl oli jo
Peeter Süda - Linakatkuja
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent MIKK ÜLEOJA
Mart Saar puudutab oma muusikas sügavalt mingit osa eestlase põhiolemusest. Ta on kaardistanud ühe olulise sopi eestlase hingest. Hilisem eesti muusika on saanud Saarelt ja Kreegilt vundamendi – võib-olla poleks meil Saare ja Kreegita praegu niisugust Tormist...
Saare muusikas on selline kvaliteet, mida võib kõrvutada ükskõik millise maailmakuulsa helilooja omaga.
Mikk Üleoja
Mart Saar (1882–1963) oli üks eesti rahvusliku helikeele edendajaid. Tema loomingus põimuvad eesti rahvaviisi ja Lääne-Euroopa modernsete suundumuste mõjud. Mida Heino Eller orkestrimuusikas, seda tegi Saar eesti vokaalmuusikas.
Mart Saar lõpetas 1908. aastal hõbeaurahaga Peterburi konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi. Samas õppis ta kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi juures ja aastail 1909–1911 täiendas end Anatoli Ljadovi juures. Õpingute ajal, 1904. ja 1907. aasta suvevaheajal, kogus Saar Eestis ka rahvaviise. 1908. aastal asus helilooja elama Tartusse, kus ta tegutses kuni aastani 1921 pedagoogi ja organistina. Pärast Tartu-kodu hävimist 1921. aastal siirdus Saar elama Tallinna, pühendudes heliloomingule. Aastail 1932–1943 tegutses Saar vabakutselise heliloojana isakodus – Hüpassaare metsatalus. Aastail 1943–1956 töötas ta Tallinna konservatooriumi kompositsiooniprofessorina. Vanaduspäevad veetis helilooja taas Hüpassaares.
Mart Saare loomingus on kesksel kohal vokaalmuusika, eelistatud on väikevormid. Tema helitööde nimekirja kuulub ligi 400 koorilaulu (350 EMBL), umbes 120 klaveriteost ja 180 soololaulu ning mõned orkestriteosed. Klaveriloomingus on arvukate lühipalade kõrval olulise tähtsusega kolm rahvaviisidel põhinevat "Eesti süiti" (1939, 1941, 1948).
Saare laululoomingut läbivad looduse ja armastuse teemad. Tema helikeele teevad omanäoliseks rahvuslik koloriit, uudseid kõlavärve otsiv harmoonia ja luuleteksti tundlik mõtestamine. Tema varasemate vokaalteoste (soololaul "Must lind"), klaveripalade ("Skizze", prelüüdid) ja orkestriteoste ("Mazurka", "Poème symphonique") harmoonias ja meeleoludes peegelduvad impressionismi ja ekspressionismi mõjud. 1909. ja 1914. aastal ilmusid Saare esimesed koorilaulukogumikud, milles sisalduvad laulud olid eesti muusikas uudsed oma dissonantsete kõlade ja keeruka rütmifaktuuriga.
1920. aastatest alates sai Saare helikeele tähtsaimaks allikaks eesti rahvaviis, millest helilooja tuletas oma laulude meloodika, harmoonia ja tekstuuri. Järgnevates, rahvaviisil põhinevates koori- ja soololaulukogumikes leidus juba ulatuslikke rahvaviisitöötlusi ("Seitse sammeldunud sängi", "Jaan läheb jaanitulele", "Läksin kõrtsi aega viitma" jpt.). Eesti rahvaviisi strukturaalne mõju on Saare küpse perioodi loomingus tuntav ka siis kui otsene tsiteering puudub.
Saar on maalinud fantaasiarikkaid looduspilte, kasutades oma lauludes Eesti väärtluulet – Anna Haava ja Karl Eduard Söödi tekste ("Kõver kuuseke", "Mis sa nutad, tammekene", "Tere kuusi, tere petäj", "Laanehaldjate laul" jt). Eriti orgaaniliselt peegeldub Saare lauludes Juhan Liivi lihtne ja lakooniline luule ("Sügise päike", "Sügisene lill", "Sööt" jt).
20. sajandi esimese poole üldiselt klassikalis-romantilise orientatsiooniga noores eesti muusikas äratasid Saare modernistlikud eksperimendid esialgu võõristust. Täna kuulub tema looming eesti soolo- ja koorilaulu kullafondi. Saare rahvuslikku liini jätkasid tema õpilased Harri Otsa ja Ester Mägi.
Peeter Süda (1883–1920) oli helilooja, kes pühendas kogu oma talendi ja loomingu ühele instrumendile – orelile. Põhilise osa Süda loomingust moodustavad oreliteosed, ainus koorilaul "Linakatkuja" on eesti muusikas esimene koorifuuga rahvalaulu viisi ja sõnadega. Originaalteoste kõrval kuuluvad ta loomingusse ka oreliseaded Liszti, Mozarti, Bachi, Wagneri jt. muusikast.
Süda muusika on enamasti polüfooniline ja viimistletud vormiga, sisaldades ka rahvamuusika intonatsioone.
Peeter Süda omandas muusikalise alghariduse Kihelkonna köstri Ado Knapsi juures orelit mängides. Aastail 1902–1911 õppis ta Peterburi konservatooriumis orelit professorite Louis Homiliuse ja Jacques Handschini juures ning kuni aastani 1912 kompositsiooni Anatoli Ljadovi, Aleksandr Glazunovi, Jazeps Vitolsi ja Nikolai Solovjovi juhendusel.
Aastail 1905–1911 osales Peeter Süda korduvalt Eesti Üliõpilaste Seltsi algatatud rahvaviiside kogumise matkadel. Juba õpinguaastail alustas ta ka kontserttegevust, andes organistina soolokontserte ja tegutsedes saatjana.
1912. aastal asus Süda elama Tallinna, kus ta esines orelikontsertidega ning andis ka muusikateooria ja klaveritunde. Aastast 1919 kuni surmani töötas ta Tallinna Kõrgema Muusikakooli oreli- ja teoreetiliste ainete õppejõuna.
1924. aastal moodustati Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühing, millest 1931. aastal kasvas välja Muusikamuuseumi Ühing. Peeter Süda pärandist alguse saanud Muusikamuuseum avas uksed 1934. aastal. Tänase Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi "südameks" on muusikaosakonna hoidlas asuv Peeter Süda kogu.
1927. aastal püstitati Peeter Süda kalmule Ferdi Sannamehe valmistatud pronksbüst – esimene ausammas eesti heliloojale. 1983. aastal avati helilooja 100. sünniaastapäeva puhul Kuressaare Muusikakooli õuel Peeter Süda pronksbüst (skulptor Aime Kuulbusch).
Süda oreliloomingut on kirjastanud firma Eres ja Eesti Orelisõprade Ühing, tema muusikat on salvestanud plaadifirmad BIS, Eres ja Forte. Peeter Süda teosed on kõlanud Lätis, Leedus, Venemaal, Saksamaal, Tšehhis, Soomes, Rootsis jm.
Allikas: Eesti Muusika Infokeskus
Mart Saar puudutab oma muusikas sügavalt mingit osa eestlase põhiolemusest. Ta on kaardistanud ühe olulise sopi eestlase hingest. Hilisem eesti muusika on saanud Saarelt ja Kreegilt vundamendi – võib-olla poleks meil Saare ja Kreegita praegu niisugust Tormist...
Saare muusikas on selline kvaliteet, mida võib kõrvutada ükskõik millise maailmakuulsa helilooja omaga.
Mikk Üleoja
Mart Saar (1882–1963) oli üks eesti rahvusliku helikeele edendajaid. Tema loomingus põimuvad eesti rahvaviisi ja Lääne-Euroopa modernsete suundumuste mõjud. Mida Heino Eller orkestrimuusikas, seda tegi Saar eesti vokaalmuusikas.
Mart Saar lõpetas 1908. aastal hõbeaurahaga Peterburi konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi. Samas õppis ta kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi juures ja aastail 1909–1911 täiendas end Anatoli Ljadovi juures. Õpingute ajal, 1904. ja 1907. aasta suvevaheajal, kogus Saar Eestis ka rahvaviise. 1908. aastal asus helilooja elama Tartusse, kus ta tegutses kuni aastani 1921 pedagoogi ja organistina. Pärast Tartu-kodu hävimist 1921. aastal siirdus Saar elama Tallinna, pühendudes heliloomingule. Aastail 1932–1943 tegutses Saar vabakutselise heliloojana isakodus – Hüpassaare metsatalus. Aastail 1943–1956 töötas ta Tallinna konservatooriumi kompositsiooniprofessorina. Vanaduspäevad veetis helilooja taas Hüpassaares.
Mart Saare loomingus on kesksel kohal vokaalmuusika, eelistatud on väikevormid. Tema helitööde nimekirja kuulub ligi 400 koorilaulu (350 EMBL), umbes 120 klaveriteost ja 180 soololaulu ning mõned orkestriteosed. Klaveriloomingus on arvukate lühipalade kõrval olulise tähtsusega kolm rahvaviisidel põhinevat "Eesti süiti" (1939, 1941, 1948).
Saare laululoomingut läbivad looduse ja armastuse teemad. Tema helikeele teevad omanäoliseks rahvuslik koloriit, uudseid kõlavärve otsiv harmoonia ja luuleteksti tundlik mõtestamine. Tema varasemate vokaalteoste (soololaul "Must lind"), klaveripalade ("Skizze", prelüüdid) ja orkestriteoste ("Mazurka", "Poème symphonique") harmoonias ja meeleoludes peegelduvad impressionismi ja ekspressionismi mõjud. 1909. ja 1914. aastal ilmusid Saare esimesed koorilaulukogumikud, milles sisalduvad laulud olid eesti muusikas uudsed oma dissonantsete kõlade ja keeruka rütmifaktuuriga.
1920. aastatest alates sai Saare helikeele tähtsaimaks allikaks eesti rahvaviis, millest helilooja tuletas oma laulude meloodika, harmoonia ja tekstuuri. Järgnevates, rahvaviisil põhinevates koori- ja soololaulukogumikes leidus juba ulatuslikke rahvaviisitöötlusi ("Seitse sammeldunud sängi", "Jaan läheb jaanitulele", "Läksin kõrtsi aega viitma" jpt.). Eesti rahvaviisi strukturaalne mõju on Saare küpse perioodi loomingus tuntav ka siis kui otsene tsiteering puudub.
Saar on maalinud fantaasiarikkaid looduspilte, kasutades oma lauludes Eesti väärtluulet – Anna Haava ja Karl Eduard Söödi tekste ("Kõver kuuseke", "Mis sa nutad, tammekene", "Tere kuusi, tere petäj", "Laanehaldjate laul" jt). Eriti orgaaniliselt peegeldub Saare lauludes Juhan Liivi lihtne ja lakooniline luule ("Sügise päike", "Sügisene lill", "Sööt" jt).
20. sajandi esimese poole üldiselt klassikalis-romantilise orientatsiooniga noores eesti muusikas äratasid Saare modernistlikud eksperimendid esialgu võõristust. Täna kuulub tema looming eesti soolo- ja koorilaulu kullafondi. Saare rahvuslikku liini jätkasid tema õpilased Harri Otsa ja Ester Mägi.
Peeter Süda (1883–1920) oli helilooja, kes pühendas kogu oma talendi ja loomingu ühele instrumendile – orelile. Põhilise osa Süda loomingust moodustavad oreliteosed, ainus koorilaul "Linakatkuja" on eesti muusikas esimene koorifuuga rahvalaulu viisi ja sõnadega. Originaalteoste kõrval kuuluvad ta loomingusse ka oreliseaded Liszti, Mozarti, Bachi, Wagneri jt. muusikast.
Süda muusika on enamasti polüfooniline ja viimistletud vormiga, sisaldades ka rahvamuusika intonatsioone.
Peeter Süda omandas muusikalise alghariduse Kihelkonna köstri Ado Knapsi juures orelit mängides. Aastail 1902–1911 õppis ta Peterburi konservatooriumis orelit professorite Louis Homiliuse ja Jacques Handschini juures ning kuni aastani 1912 kompositsiooni Anatoli Ljadovi, Aleksandr Glazunovi, Jazeps Vitolsi ja Nikolai Solovjovi juhendusel.
Aastail 1905–1911 osales Peeter Süda korduvalt Eesti Üliõpilaste Seltsi algatatud rahvaviiside kogumise matkadel. Juba õpinguaastail alustas ta ka kontserttegevust, andes organistina soolokontserte ja tegutsedes saatjana.
1912. aastal asus Süda elama Tallinna, kus ta esines orelikontsertidega ning andis ka muusikateooria ja klaveritunde. Aastast 1919 kuni surmani töötas ta Tallinna Kõrgema Muusikakooli oreli- ja teoreetiliste ainete õppejõuna.
1924. aastal moodustati Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühing, millest 1931. aastal kasvas välja Muusikamuuseumi Ühing. Peeter Süda pärandist alguse saanud Muusikamuuseum avas uksed 1934. aastal. Tänase Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi "südameks" on muusikaosakonna hoidlas asuv Peeter Süda kogu.
1927. aastal püstitati Peeter Süda kalmule Ferdi Sannamehe valmistatud pronksbüst – esimene ausammas eesti heliloojale. 1983. aastal avati helilooja 100. sünniaastapäeva puhul Kuressaare Muusikakooli õuel Peeter Süda pronksbüst (skulptor Aime Kuulbusch).
Süda oreliloomingut on kirjastanud firma Eres ja Eesti Orelisõprade Ühing, tema muusikat on salvestanud plaadifirmad BIS, Eres ja Forte. Peeter Süda teosed on kõlanud Lätis, Leedus, Venemaal, Saksamaal, Tšehhis, Soomes, Rootsis jm.
Allikas: Eesti Muusika Infokeskus