Mi-mi-mi-michigan! /parodeerides tiiskantselt hääleharjutust/
Täna siis uus linnake. Suuruselt pisut ägedam kui Tartu, vaimult.. võimalik, et samas kategoorias võrreldav, ehk kahe sõnaga samuti “kõrgtaristuga ülikoolilinn”. Ilmselt peaks pöörduma teema juurde tagasi juhul, kui andunud kriitikute nooled kinnitatud faktidega vastuseid ootaksid, kumb neist Vestmann või Piibeleht. Elanikkond 114k inimest, kes valdavalt seotud ülikooliga. Meeletu muusikute taimelava. Anti-Vietnami liikumise häll USA-s. Liberaalne suhtumine kanepisse ehk Ameerika mõistes tüüpilised demokraadid. Ning ärgem siinkohal unustagem rockiklassikuid Iggy Popi and the Stooges!
Seda kõike lugesin ma netist. Enam kirjeldab vast allakirjutava artisti põgusat kokkupuudet linnakesega tõik, et kohustusliku postkaardi otsingul veetsin oma vabad 2 tundi kõledas külmas, vantsides kohalike poodide vahel ja naasesin sünnipäeva õnnitluskaardi (mis äkki ongi naljakam/kõnekam lähetis) ning külmavillidega palistatud reiega. Kohalikud vaid muhelesid, kui püüdsin selgitada neile, miks ma tahan ilmtingimata nende linna pildiga postkaarti.
Erinevalt eelnevatest kahest kontserdist, ei kuulnud ma tänases väljamüüdud kirikusaalis sõnagi eesti keelt räägitavat. Küll aga nautis publikum siira asjalikkusega vaikuses meie ortodoksse kirikumuusika kava. Ja nagu arvata oli, siis 2. ja 3. kontserdi vahe oli vägagi tuntav viimase kasuks. Puuplaatidega kaetud poolkaarvõlvidega saalis on ka märgatavalt kompaktsem ja soojem akustika võrreldes marmorsammastega basiilikaga. Aga kes neid tüütuid tehnilisi detaile ikka lugeda tahab.. Kokkuvõtvalt, rahvas hullus, kui lisaloona pakkusime menüü surpriisina kava ainukese eestikeelse pala C. Kreegi “Õnnis on inimene”. Aplaus oli soe ja joovastav ning jätkus, kuni kõik olime lavalt lahkunud, mis on erakordne siinsel mandril. Ma armastan sellistel hetkedel oma tööd.
St Francis of Assisi Catholic Church, Ann Arbor (foto autor Olari Viikholm)
Unne nüüd, homme on uus seiklus.
Henry
Ann Arbor, MI 3. veebruar 2017