Groningen-Brüssel-London-Dublin-Amsterdam. On paratamatult kätte jõudmas lõputu lõpu alatu algus. Loeme oma välisvallutused hetkeks edukalt lõpetatuks, harjutame edasi manöövreid profülaktilistel eesmärkidel ning loeme üle langenud. Loetelu on lühike, kõik on elus. Eile andsime teise, ühtlasi viimase kontserdi Amsterdami Muziekgebouws. Vastuvõtt oli palav ja meeleolu ülev. Ei ole just tihti, kui meie väga kriitiline peadirigent sositab pala pala järel wow või super! Kusagil on ka raadio ülesvõte, kuivõrd kontserti kandis üle kohalik ringhääling.
Aga ega sellest siis rändtsirkus loorberitele konutama jää. Ei jää päevagi haavade lakkumiseks, homme hommikul juba uued väljakutsed proovi ning uue kava näol. EV100 ei maga, varitseb vaid! Ehk saab kunagi kummutatud arvamus, et laulmine pole õieti kontimurdev töö ega asi. (Otsigem või aastatagune Richmondi kontserdi sissekanne üles või küsige “vigastelt pruutidelt”, kuidas käsi käis või jalg tatsus..)
Hetkeks nautigem relvarahu välisrindel ja kohtume kodusaalides. Berliinis juba märtsis.
paadunud patsifist
Henry
Schipoli lennujaam, Amsterdam
7.veebruar 2018
PS Kuuldavasti toksitakse veel üht blogikannet. Naiselik vaatenurk täiendab, jääge liinile. :)
PPS Eilsesse päeva mahtus külastus Moca muuseumisse, soovitan palavalt. Kõigi mittekülastajate nimed pannakse kirja! Popkunsti üks juhtfiguuridest Roy Lichtenstein ja grafiti kuningas Banksy tööd on pandud koos üles.