Minu esimene kohtumine Anuga toimus pentsikutes oludes. Nimelt oli Põhjamaade orkester korraldanud pikantse õhtusöögi udupeenes mõisas oma suursponsoritele, kus ka Anu oli teatavatel põhjustel osaline. Õhtusöök sisaldas 5 käiku erinevalt valmistatud grill-liha, hõrke magustoite ja poolttosinat eri veini. Mina koos kolme kaaslasega etendasin saamatut veidrikust liba-ettekandja rolli. Kandsin veenvuse huvides kukekaid viikareid, kergelt määrdunud kortsus särki, oma lapsepõlve kuulunud Lennoni vanaemalikke prille ja olin nii õlise soenguga, et jube oli olla. Õhtusöögi ajal toimus palju piinlikke seiku, kus einestajad pidid korduvalt tegema märkusi, kuidas ja mida me tegelikult tegema peaksime, lõhuti palju (tegelikult juba katkisi) nõusid, põhjustati kummastavaid piidlusi ning lõppeks tapsime vastulöögiks ühe külalistest. Mitte päriselt loomulikult. Tegemist oli peenelt koreografeeritud mõrvamüsteeriumi lahendamisega. Ühel hetkel tegi minu muidu kogelev ja kobakäpast tegelaskuju, kõrvulukustava volüümiga (tunnustus mõisa akustikale) kohmaka ettelaulmise Anule. Inimesed ehmatasid end toolidelt. Lepingut Anu ei pakkunud, hoopis Kaljuste värbas mu kuu aja pärast kammerkoori, kuid siin ma nüüd seisan – aastaid hiljem, vaadates tunnustavalt, kuidas lõõmavast kirest pakatav naine teeb ilma valdavalt meestemaailmaks peetud elualal.
Kui üritada kirjeldada Anu, peaks lisama igale omadussõnale ette ülivõrde. Raske on alahinnata tema ponnitusi lüüa läbi ühel ja teisel Atlandi ookeani kaldal. Samas, pärast esimest proovi siin Sarasotas pidin tõdema, et ta teeb meie elu ikka väga lihtsaks (ja mitte ainult laval). Dirigenti tunned kätest. Tema käed näitavad kõik ette ja taha ära, nii lihtne lugeda ning võimatu eksida. See, mis ta orkestrilt nõuab, on konkreetne ja järeleandmisi tulemuste osas ei tehta. Valjusti seda ei tohiks öelda, aga koori lemmikdirigentide nimekiri on pikenenud. Natuke uskumatuks läheb see kirjeldus, seega panen kohe punkti, tõdedes kokkuvõtvalt, et ta on lihtsalt üks paduandekas kunstnik!
Ühendriikides ei piisa pelgast andekusest. Siin tuleb päevast päeva anda lahinguid. Õnneks on relvadeks valdavalt sõnad, strateegiliseks tagalaks suhtlus enne ja pärast etteasteid, lahinguväljaks kontsertsaalid. Surma ei saa tegelikult keegi, küll aga jääb haavatuid/langenuid teele ja ainult väheseid saadab lõputu edu. Olin tunnistajaks kuidas gala-õhtul (kirjeldatud ühes eelnevas peatükis), liikus Anu maalilise kergusega lauast lauda, saaliservast teise graatsilise majesteetlikkusega, kõike hallates. Peatudes vahel hetkedeks, siis jälle pikemalt vesteldes, sidudes erinevaid vestluskondi ja neid suunates. “Work the room” on väljend, mida ma ei oska täpselt tõlkida. Selle all peetakse silmas näiliselt kõigiga kogu aeg suhtlemist. Anu valdab seda laitmatult. Ta on nagu süda, mis paikneb masinavärgi keskel ja mille muutlik meetrum seab rütmi, mille järgi liikuda. Anu Tali on Queen of Hearts!
rindereporter Henry
Sotapota, Florida 26.02.2017