Lõppeks siis põhjust ka meie staabist kirjutada. Esimesed jäljed pärinevad ca 70 000 aasta tagusest ajast, mil pesapunujateks olid Euroopas hoopiski neandertaallased. Inimesed saabusid viienda ennemeieaegse aastatuhande paiku. Asula ei paiknenud alguses Reini jõel nagu tänapäeval, ent koos 1530.a muudetud voolu kulgemisega jäi linn kohendatud jõesängi teele. Nime esmamainimine oli 893. aastal ning nagu andunud lugejad juba hoomavad, siis on linn Madalmaid kujundanud sõdades kordi vallutatud ja allutatud saatusega. Oma vana linnamüüri lammutasid kohalikud siiski ise kui tundsid potentsiaali ahistavat piiri. Arnhemi hüüdnimi on Väike Haag Idas, kuivõrd siia ehitasid oma kodud tänapäevasest Indoneesiast naasenud rikkad suhkruparunid, kes rajasid ka linna kujundavad lopsakad rohelised pargid.
Täna on selle tuuri viimane kontsert Amsterdamis (sellest linnas olen paljugi pajatanud ning peatselt aprillis ootab ees järjekordne sutsakas), misjärel on meil ees lõppeks kodutee. Tundub nagu oleksime igaviku ära olnud. Ega see koorielu kõigile sobi, meil ei ole teineteise eest pääsu. Kogenud koorikuna on armas vaadata, kuidas iga reisi lõppedes hakkavad sisepinged tasapisi leebuma ning inimesed hakkavad taaskord naeratama ja tere hommikust teineteisele soovima. Hetkel veel pehmenemise märke näha pole, kuid elame-näeme, sest lootus surevat viimasena ju.
homme samal ajal juba kodus
henry
20.02.2020
PS. Kõrgus merepinnast – Arnhem 13m, eelseisvas Amsterdamis -2m (sadamalinn ikkagi).
Vt veel: EFK reisiblogi