Budapest, Ungari ehk vana arm ei roosteta

Kirjutan neid ridu tegelikult Varssavis enne liigendatud tuuri viimast kontserti, mistap olen jätnud andunud kriitikutele võimaluse märkida sapiselt, et olen tuurigraafikust maas. Olen sellest teadlik. Eks ma võin ju vastukaaluks ka end kokku võtta ja pingutatud rühkimise tagajärjel ehk ettegi minna… On see siis hea või? :)

Kirjutades Budapestist ei suuda ma varjata tõika, et tegemist on mu ühe isikliku lemmiklinnaga maailmas. Esimesed jäljed siinsest asulast ulatuvad neandertaallaste juurde kuni 50 000 aasta tagusesse aega. Läbi kivi-, pronksi- ja rauaaja on käinud Doonau jõe kallastel vilgas sagimine. Erinevat päritolu hõimud rajasid endale elupaigad siia, jättes jõele piirirolli. Keltide asula võtsid roomlased üle esimese sajandi algul ning nemad ristisid oma impeeriumi põhjapoolseima kantsi Aquincumiks. 9. sajandi lõpul saabusid esimesed ungarlased. 11. sajandiks oli moodustunud jõe läänekaldale Buda ja Óbuda (tõlkes ‘vana Buda’) kindlused. Samal ajal vaatasid nad tõtt jõe idaküljel endiste slaavi ja germaani hõimude Pestiga. Järgnevatel sajanditel käisid sõdadega üle maa nii mongolid kui türklased. Buda vabastamiseni võõrikke alt jõuti alles 1686. Linnad ühendati ühise nime alla 1873, mil sellest sai Austria-Ungari impeeriumi kaaspealinn Viini kõrval. Ei tihkaks jätta mainimata seika, et Doonau jõgi ühendab omavahel lisaks eelpool mainitud pealinnadele veel Bratislavat ja Belgradi.

Endist ja praegust hiilgust jätkub avastamiseks kõigile. Euroopa esimene metroo (maailmas vanuselt teine) Andrassy tänava all, kus endiselt sõidab vanakooli rongike. Maapõuest tungivad välja ligemale 80 geisrit, milledele on rajatud mitmedki nimekad termid (Gellért, Rudas, Szechényi (viimane tundus lahedaim)). Muuseumid ja muu. Kõik see kahvatub aga Pál tänava poiste kõrval, autoriks Ferenc Molnár. Minu lapsepõlve lemmikraamat. Olen kord sattunud käima Budapestis koos VAT-teatri ja ansambli Kriminaalne Elevant ridades esitamas Pál tänava kangelasi. Erakordne privileeg käia mööda lapsepõlve kangelaste radu, reaalsed sündmuspaigad on ilusti tähistatud ning vast ei riku kellegi jaoks raamatu lõppu kui kinnitan, et tühja krundi asemel kõrgub täna maja.

Kontserdi andsime tegelikult ju ka. Liszti nimelises saalis. Teist säärase sooja kõlaga saali annab meie mandril leida. Kontsert õnnestus suurejooneliselt, misjärel ungarlased esitasid meile oma kuulsa kiireneva tempoga sünkroniseeritud ovatsiooni, ilmselt antakse kaasa koos emapiimaga. Saime pärast kahte lisapala alles lavalt ära. Artistid olid õnnelikud!

aga nüüd põikan Varssavis korraks lavalt läbi
henry
25. november 2018