Enschede ja meie kontsertpaik
See on pelgalt käsiteldamatu kui üüratu üks väikeriik tegelikult tundub! Holland võib pindalalt olla napilt väiksem kui meie kodumaa, kuid need igapäevased kuni 2,5h sõidud igas suunas (ja tagasi ka) on muutumas üllatuslikult painavateks koos vastutustrikka kavaga. Kontserdid on läinud väga hästi ja sooja vastuvõtu saatel. Aa mis see numbrites teeb, küsib hüüdja hääl kõrbes? Tillbergis ootas meid u600 inimest, Heerlenis tuhatkond ja lähima sajaliseni ümardatult 700 kuulajat oli eile Eindhovenis. Tänane kontsert toimus endises kirikuhoones, nüüdse nimega Wilmink Muziektheater, ning oli väljamüüdud. Ortodokse kirikumuusika vastu on kustutamatu janu ka senini esimeses vat-et ateistlikus kohas.
Enschede asub Saksamaa piirist kõigest paari kilomeetri kaugusel ning nimetähendus on jahmatavalt täpne – “piirilähedane”. Kes oskas tänast piirivedu prohvetlikult ennustada juba 1300 aasta kandis, kui linnaõigust esmalt taotleti. Tühised 25a aastat hiljem (tigupost, mis muu ning räägi sellest e-posti põlvkonnale ja nad ei usu sõnagi) see ka rahuldati, mis andis keskajal elulise õiguse müüri rajamiseks. Ehitamine osutus aga kaelamurdvalt kalliks, sest kogu kivimaterjal oleks olnud importkaup kohalikele. Kaitserajatis ehitati põõsastõketest ja kraavidest, milledele viiteid kannavad tänavate nimed endiselt. Kaheksakümneaastases sõja ajal päästis linna alistumine, kuid tulekahjud on muutnud kiviaherat linna küllusikult. Tööstusrevolutsioon oli katalüsaatoriks siinsele arengule, kus kedrati hübriidlõnga linast ja puuvillast. Ent kõik see kukkus kolinal kokku möödunud sajandi 70.ndatel, mil ala muutus Hollandi vaeseimaks piirkonnaks. Tänast olukorda ergutab 3 väga hinnatud tehnika süvasuunalist kõrgkooli ning “tühine” kohalik õlletehas nimega Grolsch.
Tõhus tormipilv endise (ülla-ülla 😉 ) sõjaväe lennuvälja linna kohal, meeletute tormide hulk on korrelatsioonis muu ilmahullusega
Sinna- ja tagasisõit tekitas kõigile omamoodi merehaiguse tunde kuivõrd meie saatjaks oli meeletu marutuul, mis pani bussi lainetama nii tuntavalt, et kontsert tundus justkui toimuvat enam kui mõõdukas salongijoobes. Ei saa kahtlustamata jätta ka pehmet vertiigot, viibisime ju siiski 42m kõrgusel merepinnast. Õnneks on esmaspäev lõppeks vaba päev.
peatselt vabalt-rivitult
henry
16. veebruar 2020
Wilmink Muziektheater, kontsert nr. 4
Esimene riietusruum elus, millest sai teha panoraampildi ning mille laius jäi meetri juurde.
Vt veel: EFK reisiblogi