Kontserdid: 5.10 Essen, 6.10 Köln, 7.10 Dortmund
Kavas: Edvard Grieg „Peer Gynt“ op 23
Mari Eriksmoen, sopran
Marianne Beate Kielland, mezzosopran
Johannes Weisser, bariton
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Mahleri Kammerorkester
Marc Minkowski, dirigent
Sunnyi Melles, tekst
Tilo Werner, tekst
Fotol Marc Minkowski
Saksamaa on küll vist kammerkoori poolt kõige sagedamini külastatav maa, aga Essenisse jõudes ei suutnud ma kuidagi meenutada, kas olin selles linnas varem olnud või mitte. Iseenesest linn nagu linn ikka. Ka hotell oli normaalne ja šopingutänavad lähedal. Ainus, mis hotelli juures häiris, oli tasuta internetiühenduse puudumine. Eestlased on paraku nii harjunud wifi kättesaadavusega, et maksta 24 h eest 9.50 (või oli 9.90?) tundus üpris mõrvarlik.
Esimese proovipäeva hommikupoolik algas artistide jaoks kahjuks traagiliselt: ootamatult selgus, et hoolimata nädala keskpaigast on kõik poed ja suurem osa kohvikuid kinni. Rahvuslik püha ehk Saksamaa taasühinemise aastapäev. Pettuma pidid nii need, kes olid ennast rehale sättinud (kes veel ei tea – „rehal käima“ tähendab kammerkoori keeles šoppama) kui ka need, kes lootsid Starbucksis latte või cappuccino tassi juurde tasuta internetti saada. Minule oli kuni selle reisini üldse üllatuseks, et üle Euroopa on kõigis Starbucksi kohvikutes tasuta wifi (tüüpiline mina!). Vajalik info muidugi, kuid sel hetkel kasutu: pühade puhul avati Starbucks alles kell 11. Netinäljas eestlased ei mallanud loomulikult nii kaua oodata, eriti kui korra oli end juba hotellist välja aetud, ning artistid olid sunnitud kohviku ukse taga külmetades levi püüdma. Igal juhul ei tulnud ju ometi kõne alla, et päeva jooksul kordagi netti ei pääse, eksole…
Esimene „Peer Gynti“ proov algas väga mõnusas meeleolus, sest koori ees oli üks meie lemmikdirigente – Marc Minkowski. Üdini positiivne kuju. Ma ei tea vist ühtegi muusikut, kellele ei meeldiks tema käe all töötada. Oma muhedalt kavala kassinaeratuse, kergelt flegmaatilise oleku ja teravmeelsete repliikidega suudab ta ühe hetkega saavutada uskumatu koostöövalmiduse ja panna muusika ELAMA. Muidugi ajas meid, lauljad, kohutavalt itsitama, kui trollide koor kõlas maestro näpunäiteid järgides nagu tõeline Disney multika soundtrack. Üldse aitasid mitmed Minkowski poolt kasutatud väljendid luua täpselt õige efekti. Näiteks „Mäekuninga tütre tants“: „Saate aru, see peab kõlama noh nagu… Milka. Keelpillid peaks mängima pisut raskemalt, mitte nii tsiviliseeritult. Kujutage ette, kuidas näiteks lehm pead tõstab.“„Araabia tantsu“ jaoks ütles ta naiskoorile lihtsad märksõnad: „More sunshine, smiles and orient attractive frasing.“ Kuulus „Hommikumeeleolu“ muutus aga tema käe all kergeks, elegantseks ja läbipaistvaks, sest ta palus orkestrilt „…vähem skandinaavia dramaatikat ja melanhooliat. Kujutage pigem ette Ühendemiraate, mullivanne… või šampust ja Sarkozyd“ :) Ning isegi kui minu jaoks jäi ehk selles „Hommikumeeleolus“ pisut puudu põhjamaiste päikesetõusude kargust, võis silmi kinni pannes peaaegu näha, kuidas päike oma esimesed kiired mäetippude tagant välja sirutab ning kogu looduse oma kullaga üle kallab. Ja „Åse surm“! Aaah! Lihtsalt imeline! Uskumatu, et tegime seda teost alles kolm kuud tagasi Lübeckis (küll teise dirigendi ja teise orkestriga), aga tundus nagu oleks tegu täiesti uue looga.
Mahleri Kammerorkestriga on osa meie koorist varem kokku puutunud. 2011 aasta aprillis oli kammerkoori naistel suurepärane võimalus teha koostööd kuulsa dirigendi Claudio Abbado ning kahe temaga seotud orkestriga: Mahleri Kammerorkesteriga ja Mozarti Sümfooniaorkesteriga. Sellest Itaalia reisist on mulle elavalt meelde jäänud vabal päeval toimunud jalgpallimatš ühes Bologna pargis kahe orkestri meeskondade vahel :) Igal juhul oli Essenis rõõm näha pillimängijate hulgas tuttavaid nägusid. Mahleri orkestris on palju värvikaid kujusid, kelle väljendusrikast mängustiili mulle kontserdi ajal jälgida meeldis. Flöödimängija trillerite siristamine tõi mulle alati laia naeratuse suule, sest linnulaulu imiteerides nägi ta ise välja nagu lind :) Ja esimene klarnet suutis oma pillist võluda välja nii hingestatud Solveigi teema, et lausa klomp tuli kurku.
Proovid sujusid kenasti, aga mina isiklikult maadlesin kõvasti norra keelega. Kõige keerulisem oli minu jaoks kiires tempos maha vuristada millegipärast üht konkreetset lauset, mis võiks eesti keelse hääldusega kirja pandult kõlada umbes nii: vi är toorer där äi ble felte, isbrod som soorer, künne vi smelte :) No lihtsalt keel läheb sõlme. Aga ometi hakkavad just norra keeles „Peer Gynti“ laulutekstid kõige paremini elama.
4. oktoobril oli Minkowski sünnipäev. Proov algas pidulikult küünaldega tordi sisseveeretamise ja Happy birthday laulmisega. Vaheajal jagati torti kõigile projektis osalejatele. Nii võiks iga päev tööd teha ;)
Esimene kontsert Essenis läks edukalt, ootamatu oli ehk ainult kontserdi pikkus (koos vaheajaga 2 tundi ja 45 minutit) ning see, kui väsinud ma järgmisel päeval olin. Ometi suurema osa ajast me ju lihtsalt istusime laval.
Teine kontsert Kölnis oli elamus omaette. Kõigepealt viibis algus umbes 15 minutit, kuna esimesel klarnetil oli ootamatu tervisehäda. Ajal, kui me pidime juba lavale minema, oksendas ta alles wc-s. Aga tänu kiiruga kohale kutsustud arstile kõlasid klarnetisoolod läbi terve kontserdi imeliselt nagu ikka. Terve esimese poole käis aga lisaks laval toimuvale omaette teater ka saalis. Publiku hulka oli sattunud mingi nõdrameelne tüüp, kelle kohta ei saanudki aru, kas ta oli purjus, laksu all või lihtsalt peast katki. Keset kontserdi esimest poolt helises tal ootamatult mobiil. Olgu. Häbiväärne, aga ikka juhtub vahel. Mida aga enamasti EI juhtu, on see, mis edasi toimus: tüüp otsustas kõnele vastata! Suhteliselt kõva häälega toimus umbes niisugune vestlus: „No tere… saan ikka rääkida… kuule kontserdil olen… mis ma ikka oskan öelda, päris ok on… igav pole veel hakanud.“ Saalitöötaja oli sunnitud minema tüüpi korrale kutsuma, aga erilist tulemust see ei andnud. Laval jätkus kontsert, saalis aga farss. Pärast seda, kui rahurikkuja üritas filmida enda ümber olijaid ning hakkas viimaks valjuhäälselt kommenteerima „Åse surmast“ pisarateni liigutatud kõrvalistujat, sai lõpuks ka saalitöötajal villand: ta istus lihtsalt tüübi kõrvale ja püsis seal kuni esimese poole lõpuni. Ülejäänud kontsert kulges õnneks vahejuhtumiteta.
Fotol Mari Eriksmoen
Kolm solisti, kes alles teises pooles lavale tulid, olid suurepärased. Mari Eriksmoen on minu arvates täiuslik Solveig – tema olek on tütarlapselik ning hääl puhas ja sirisev. Ning Marianne Kiellandil on Anitra karakterile sobiv mahe ja sensuaalne tämber. Kõige rohkem meeldis mulle aga ikkagi bariton Johannes Weisser, kelle lauldud Peer Gynti aaria oli erakordselt kirglik. Seda ennastunustavat kirglikkust rõhutas veelgi tiitpiibelehelik sokivalik – üks must, teine hall ;) Ka näitlejad olid väga head. Tilo Werneril võttis küll osasse sisse elamine aega, ilmselt sellepärast, et ta oli projekti liidetud alles 10 päeva enne selle algust. Kuid iga prooviga üha enam avanedes oli ta kontsertideks absoluutselt võrdne oma partneriga. Sunnyi Mellesi ümberkehastumisvõime oli aga lihtsalt hämmastav! Hoolimata sellest, et tekstiosad olid saksakeelsed ning seetõttu mitte kõige arusaadavamad, oli erakordselt huvitav jälgida tema sujuvat libisemist ühest rollist teise.
Kontserdid olid igatahes väga edukad ning eelkõige muusikute meesperet rõõmustasid kindlasti õllepudelid, mida lavalt maha tulles kõigile jagati :) Ka nii võiks iga päev kontserti teha :)
Ühe huvitava asja üle olen viimastel päevadel mõelnud. Huvitav, kas on olemas mingi omamoodi pöördvõrdeline seos pianode ja saalis köhivate inimeste vahel? Nendel kontsertidel oli küll kohati tunne nagu oleks mõni kopsukliinik oma patsientidele kollektiivse kontserdikülastuse organiseerinud. Aga samas… ilma nende bronhiitikuteta poleks me ilmselt kunagi saanud teada, et tõeliselt loominguline dirigent on võimeline ohjama korraga nii lavatäit muusikuid kui saalitäit kuulajaid. Keegi peale Minkowski pole kunagi juhatanud ühe käega orkestri imelisi pianosid ning samal ajal vaigistanud teisega saalis köhivaid inimesi. Jah, mis teha – sügisene aeg ning viirused liikvel. Loodame, et meie lauljatel õnnestub suurematest epideemiatest pääseda, sest ees on ootamas uued kontserdid ja uued reisid :)
/Annika Lõhmus/