Ausalt öeldes ei pidanud seekord kodus isegi mobiili laadima. Osaliselt sellepärast, et sõbrad ammu käega löönud mu hõivatuse tõttu ja teisalt oli pere ju hüüdekauguses need kaks päeva (möönan probleemi, mul on vali hääl). 48h kodus, kahasse proovipäevaga ning jälle tuurile. Sedapuhku Belgias koos Flandria Sümfooniaorkestriga, mida juhatab maestra Kristiina Poska. Kaheksa kontserti 10 päeva jooksul, mil käime puhuti ka Prantsusmaal ja Hollandis riivamisi. Kavas on Tõnu Kõrvitsa Kreegi vihik ning Mozart/Süssmayr-i Requiem. Täna oli esimene ja ainuke proov ning trjah, proff värk.
Omamoodi turvaline on saabuda linna, mis tervitab sind automaatselt sisselogitavate wifi võrkudega. Pole tihti ka kogenud hetki kui tead täpselt kus asud, muidu justkui taaskordses nimetamatus öises linnas. Samuti sama hotell kus viimatigi 2a tagasi olime. Turvaline ning kodune. Ja siiski! Buss enam linna sisse sõita ei tohi. Uus reegel! Vanalinn on autovaba, mistap edaspidi peab ilmselt eelistama kohvreid mil päris rattad. Lohistasime oma pagasit pea kilomeetri. Harjugem. Siiski hoog on sees ning punt on võimas!
Sõnum telefonis: elav helilooja kutsub barrikaadidele. Mis parata, tuleb minna. Mineviku pajatused ootavad oma aega oleviku sündmuste ees.
valmis manöövriteks,
h
22.02.24
- Henry Tiisma