Mis on linnukesel muret? Ega muud suurt midagi, kui et kuidas kuu aja jooksul 16 kontserti võimalikult hästi ära teha. Aga see ülejäänu… „mis ta sööb ja kust ta saab?“ Need kaks küsimust tulevad suhteliselt muusika tegemise kannul. Ehk siis – mida ja kust saada süüa ning kust saada positiivseid emotsioone, mis hinge helisemas hoiaks?
Söögiprobleem on USA reisidel alati aktuaalne. Isegi, kui promootorid on nii lahked ja on soostunud maksma hommikusöögi eest (mis vastupidiselt Euroopa hotellidele ei ole hinna sisse arvestatud), jääb alati üllatuspakett, mida ja kui palju süüa saab. Võrdlemisi tavaline on „continental breakfast“, mis võib vabalt kujutada endast röstsaia, philadelpia juustu ja erakordselt halba kohvi. Hommikusöögihelbeid on siiski enamasti ka. 
Paremal juhul pakutakse ka keedetud muna. Vahel võib juhtuda, et mõnel inimesel on laktoosi- ja gluteenitalumatus, siis jääbki üle ainult keedetud muna süüa. Kui aga väga hästi läheb, on mõnes hotellis võimalik saada peekonit, munaputru ja isegi puuvilju.
Poes maksab toit päris palju, eriti kui külastada sellist toidupoodi nagu Whole Foods Market. Sealne valik on väga hea ja tervislik (suures osas öko), aga rahakotile paneb korraliku põntsu. Ka väljas söömise otsustab suures osas see, kui palju oled valmis kulutama. Korralikus kohvikus või restoranis pead arvestama päris märkimisväärse summaga, kuid mõnest tänavatoidu kioskist võid üpris odavalt mingi „pläusti“ kätte saada. Paraku on siin reisil päevad sageli nii tihedad, et söögikoha või toidupoe külastamist peab lausa planeerima. Õnneks on meie praegusel reisil hoolitsetud selle eest, et artistid tühja kõhuga lavale ei läheks ja igas kontserdikohas on laud võileibade, salatite, puuviljade, küpsiste, kohvi, tee ja muuga.
Mis puutub aga emotsioonidesse, siis neid käisin vaba päeva puhul otsimas kohalikest muuseumidest. Kuna kõike poleks jõudnud ja mingi valik tuli teha, siis jätsin suure kunstimuuseumi ja vanglamuuseumi teiste külastada ning valisin oma lemmikud – Rodin’i ja prantsuse impressionistid.
Rodin’i muuseumi kohta lugesin, et seal on üks suuremaid tema skulptuuride kogusid väljaspool Pariisi. Oli tõepoolest päris kena kogu, kuigi mitte liialt suur. Üksikud skulptuurid (koopiad loomulikult) olid aias ning suurem osa väikeses armsas majas, kõik kenasti maitsekalt paigutatud. Esindatud olid mitmed Rodin’i tuntumad tööd: Mõtleja, Suudlus, Calais’ kodanikud, Igavene kevad, Katedraal jne.
Tõelise pettumuse valmistas aga muuseum nimega Barnes Foundation. Välja oli reklaamitud, et seal on üks maailma suurimaid kogusid prantsuse impressioniste, postimpressioniste ja varaseid moderniste. No ja nipet-näpet muud ka. Reaalsus oli see, et ma ei näinud ühtegi Monet’d (kes on mu lemmik impressionistide hulgas). Olid mõned üksikud Manet’d ja Degas’ sketšid, Pisarrot ja Sisley’t ei suutnud aga samuti leida. Kõige rohkem oli Renoir’d ja Cezannes’i (viimane on küll juba postimpressionist), aga nendelt olid ka pigem sellised teise või kolmandajärgulised tööd. Mis mind aga kõige rohkem häiris – kõik maalid olid segamini nagu pudru ja kapsad, paigutatud ainult kuraatorile teadaoleva süsteemi ja loogika järgi. Ühes puntras Renoir, Rubens, Cezannes, Picasso jne. Lisaks mingid kolmekümnendajärgulised tüübid, kes polnud ei impressionistid, postimpressionistid ega tagatipuks isegi mitte prantslased…
Pärast sellist „elamust“ januneb hing taas Pariisi ja d’Orsey muuseumi järele. Aga küll sedagi kunagi jõuab. Esialgu katsuks käesoleva lõputuna näiva USA tuuriga hakkama saada.
9. veebruar 2017, Philadelphia
/Annika/