Pikka ajaloolist tausta sellest linnakesest ma ei esita, jäägu see Henry pärusmaaks. Jagan teiega hoopis sobivat soundtracki, mille saatel mu jutukest lugeda. https://youtu.be/-6u1c8tpGEE
Kaks ööd Santa Barbaras oli just see, mida vaja. Suurlinnade kärast pisut eemal asuv Santa Barbara on koduks ca 92 000 inimesele. USA mõistes on tegu pigem väiksema linnaga. Võrreldes sarmika idaranniku väikelinna Troyga, kus tänavaid ääristavad nunnud majad, mida kaunistasid äsja möödunud Halloweeni meenutavad kõrvitsad, on Santa Barbara vastukaaluks ehtkalifornialik.
Ka novembrikuus põletab päike ja on suviselt soe. Tänavaid ääristavad palmid, viigipuud ja paradiisilinnulilled (mis on pärit hoopis Lõuna-Aafrikast), mööda vuhisevad koolibrid. Kesklinna tänavatel asuvad väiksed butiigid ja ka suured brändikauplused. Kontsertidevahelisel vabal päeval sai päikest nautida hotellibasseini ääres, julgemad hüppasid Vaikse ookeani lainetesse. Ookean tervitas meid 18kraadise veega. Kui meil võib vahel meres märgata tuuleturbiine, siis Santa Barbara ida rannas näeb ookeanihorisondil naftaplatvorme. Kontraste Euroopa ja USA vahel on ootamatult palju. Kui me pingutame igal võimalusel prügi vähendamise suunas ning EL plaanib isegi õigepea keelustada ühekordselt kasutatavad plasttooted, siis siin pool ookeani serveeritakse muidu üsna lugupeetavates hotellides hommikusööki plastiknõudelt. Seda plastikuhulka, mis ühes hotellis nädala jooksul tekib, ei julge ette kujutadagi. Kohvikus kraaniveegi tellimisel antakse paberisse pakendatud kõrs kaasa ning väidetavalt isegi, kui sa kõrt pakendist välja ei võta, visatakse kõik, mis on lauale toodud prügikasti. Kummaline on seegi, et kui NYCs kasutavad staaridki metrood ja pole üldse ebatavaline nt Katie Holmes’i seal kohata, siis Santa Barbaras me olime peaaegu ainukesed ühistranspordi kasutajad.
Sellele vaatamata oli Santa Barbara meie vastu väga hea. Päike ravis külmetunud lauljaid ja publiku vastuvõtt oli erakordselt soe. Kui enne kontserdi algust mainiti publikule, et Eesti tähistab 100. aastat iseseisvumisest, vallandus aplaus sekka kostuvate hõigetega. Kontsert lõppes nn seisvate ovatsioonidega nagu siinmail vist kombeks. Kuigi peab siiski erapoolikult mainima, et EFK, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste on vastupandamatu kooslus.
Triin
18.november 2018