Andsime eile oma 9. kontserdi 13 päeva jooksul. Kõigiti ekvaator. Pool reisi ainult ees ja napilt üle poole kontserte antud. Nende 13 päeva sisse mahub ka 2 vaba päeva, esimene neist New Yorkis (ajavahega harjumise päev) ja teine Philadelphias. Täna on päev nr 14, aga hetkel on kell 9 ja päev ees. Ilmselt kirjutan seda kriba kahes jaos – enne ja pärast jalutuskäiku. Peame nimelt lahkuma tubadest 11, kuid buss viib meid lennujaama alles 15. Ees on kaks pikka lendu, kokku 6h ning Phoenixisse peaksime jõudma väga hilisel õhtul kuivõrd keerame kella 2h veel tagasi (-9h koduplaneediga).
(Vasakul: andmed puuduvad kumba Henry-t silmas peetakse. Paremal: öeldakse, et esmamulje loeb ehk bussi kõrval parkinud auto reg.nr ehk minu esimesed 3m Richmondis)
Vastukaaluks eelmisele linnakesele, paistab siin sisukust ja kultuuri igalt poolt vastu. Richmond on mänginud suurt rolli USA ajaloos, olles olnud nii kogu riigi kui ka Konföderatsiooni (selgituseks – orjameelsete Lõunaosariiklaste) pealinn. Siin pidas Patric Henry (esimene H) oma revolutsioonilise “Give me liberty or give me death!” kõne aastal 1775, mis alustas õnnetu abielu lahutusprotsessi Suurbritanniaga. Richmond oli kodusõja ajal Lõuna pealinnaks asudes omajagu ohtlikult kõrgel põhjas, kuid kiire pilk kaardile õigustab valikut. Siinsed jõed ja lahed annavad võimsa eelise edukale kaubandusele ning logistikale. Sõjaolukorras, asus R. paraku aga varustusliini lõpus, mistap oli mao pea seda haavatavam.
Enne kui ma pajataks pikemalt kodusõjast ning viimase sõjakuu olulistest sündmustest, lubaks endale kõrvalpõike “põnevate nupukeste” rubriiki. 1848. a sai endine ori Henry “Box” Brown (teine H) kuulsaks sellega, et lasi end naelutada kirstu ja põgenes niimoodi Philadelphiasse. 1917 hakkas liikuma Richmondis USA esimene elektritramm, mis on väga eriline asi Ühendriikides.
Kuulsaid ja mõjukaid inimesi on siin nii palju, et ma tooksin neist välja vaid ühe – Edgar Allan Poe.
Tagasi kodusõja juurde. 1860. a sai USA presidendiks Abraham Lincoln, kes valiti ametisse suuresti oma vastumeelsuse tõttu orjapidamisse. See aga vallandas kauakeenud vaenu ning lõi aluse suureks lõheks Lõuna ja Põhja vahel. 1861. a kuulutati välja 7 Lõunaosariigi poolt Ameerika Riikide Konföderatsioon (hiljem kuulus ühendusse 11 osariiki), Richmond valiti pealinnaks ning õige pea paukusid kahurid sõnade asemel. Sõja viimaste päevade aprill-mai sündmused aastal 1865 on jätnud sügava jälje siinsetele aladele.
(vasakul pildil maa alla vajunud kohalik Valge Maja, paremal Capitol)
Lõuna presidendiks valiti Jefferson Davies, kes valitses oma alamaid üllatuslikult samuti Valgest Majast (kuis ikka see kujutlusvõime teinekord niimoodi lendab, oleks ju võinud miski Musta või Punase maja peale mõelda..) Virginia State Capitoli on projekteerinud Thomas Jefferson, kes oli üks Isakestest Asutajatest (Founding Fathers). Lõunavägede kõrgeim kindral Lee andis taganemiskäsu Richmondis resideerunud vägedele alles 1865 aprillis. Hävitades tulekahjudes ning põletatud maa taktikat kasutades üle veerandi linnast. Ta andis alla alles siis kui nägi, et Põhja väed on tema taganemistee ära lõiganud. President Davies sai putku Põhja-Carolinasse. Mõni päev hiljem tapeti teatrietenduse ajal president Lincoln ning kaardipakk pöörati taas segi. Davies tabati 10. mail ja Konföderatsioon kapituleerus lõplikult. Põnevaks teeb olukorra analoogia vat-et-täpselt 80 aastat hiljem aset leidnud sündmustega Berliinis.
Nagu sõjas ikka, on kahjuks ka meil esimesed langenud. Täiesti käsitamatu täiskuuöö viis suisa 2 meist traumapunkti! Üks jätkab karkudel, teine lendab koju operatsioonile..
rindereporter Henry
Richmond, VA 13.02.2017
PS Mõtlesin teha miski sillamoodi kalambuuri Virginia osariigi ja Maarjamaa vahel, aga noh..