Sydney Ooperiteater ja Harbour Bridge (kohalikele tuntud ka kui “riidepuu”)
Nagu lubatud eelnevas postituses, kahasse mitte liigse õhina tekitamisega andunud kriitikutes, adusin kuklas lähenevat kuuli ning hakkasin tasahilju täitma varemlubatut. Ausalt öeldes ei ole ise veel suurt miskit näinud peale hotellitoa, jääkeldri (mida hellitavalt nimetame proovisaaliks) ja kohaliku söögiplatsi. 6 tundi tööd päevas ei pruugi tunduda palju kuni kahtleja pole ise proovinud laulda intensiivselt 3+3h jutti ning 3 päeva järjest. Proovige järgi ning rahu teie (ja teie naabri) hingele.
Niisiis Sydneyst. Esimese eurooplasena nägi Botany Bayd kuulus leitnant James Cook oma esimesel retkel laevaga HMS Endeavour pärast New-Zealandi rannajoone kaardistamist. Kalender viitas 19. aprillile aastal 1770. Algselt nimetatud Stingray Bay (tlk ‘Rai laht’) on mahakriipsutatud leitnanti päevikus ning asendatud põhjendatult liigirikkusele viitavama nimega. Ikka midagi muud kui kõrbelik maatüki idakülg, mida hollandlased üle sajandi varem väisasid.
Esmalaevastiku teekond illustreeritult
Esimese ja teise kohalikega kohtumise vahe jäi lahutama 18 aastat. Tegemist polnud enam ekspeditsiooniga, vaid asumisele saadetud vangidega, keda juhatas kapten Arthur Phillips, kellest sai ka tulevase New South Walesi maakonna kuberner. Tema laevastikku kutsuti fantaasiast pakatavalt First Fleet (ehk tõlkes ‘esmalaevastik’). Esmamulje oli vägev – tegemist on kõige sügavama loodusliku sadamaga maailmas. Kuna meie proovikas on just kuulsa silla ja ooperimaja vahel, siis iga päev olen näinud uut megakruiisilaeva ankrus kohaliku kai ääres.
Eile olid norrakad, tänast ei loe väljagi. Suured alused ei mahu silla alt läbi ja peavad aupostis seisma.
Algselt taheti tulevane metropol ristida Albioniks, kuid noorele kubernerile ei meeldinud see nimi põrmugi, mistap ristiti asula lord Sydney järgi, kes soosis noort kaptenit ning oli ühtlasi retke idumootoriks.
Tõhusatest sümbolitest ehk ka mõned sõnad. Sydney Ooperiteatri projekteeris taanlane Jørn Utzon. Teater pole mitte ainult maailmakuulus ja hõlpsasti igasuguses valguses äratuntav, vaid ka külastatavuselt nr 3 ooperimaja maailmas. Siin on ta kodusemas võtmes ->
Vaade mu aknast Sydney Ooperimajale, suund on õige
Harbour Bridge on jälle austraallaste Rushmore’i mägi ehk siis riiklik projekt majandussurutise aastatel. Valmis aastal 1932 ning oli ehitamise hetkel võimsaim sild maailmas (hetkel pikkuselt maailma kuues, 134m-ga kõrgeim teraskaarsild, mis pea 50m lai). Muljetavaldav ehitis igatahes. Kaks vastastikku asetsenud sõrestikku ehitati püstiloodis valmis ning langetati siis üle lahe kokku (1930). Mäletan kuidas loengus mu TTÜ päevil, pühkis seda protsessi kirjeldanud professor sel hetkel laubalt higi ning poetas pisaragi. Ilus kui hinge läheb!
Sydney on oma üle 5 miljonilise rahvaarvuga Austraalia suurim linn ning kinnisvara maksumuselt maailmas kohal nr 12. Vast see tingibki, et iga kaheksas linlane on üle 65a vana ja igati edukas inimene. Niipalju siis loetuid seiku ja tõiku. Ehk homme vat-et-vabal päeval saan ka vahetumaid kogemusi teitega jagada.
no vot siis noh
henry
31. jaanuar 2019
PS Vahetuimad sündmused kogetud ->
PPS Ja vihmane päevake Veemaailmas
PPPS Ja kuidas see kõik sündis ->