Vaba päev. Täpsemalt vaba päev bussis. Õigem oleks vast öelda kontserdivaba päev. 5 tundi bussiga, pisut peale 435km. Mul on sellistel puhkudel alati selline nuum-sea tunne, kes on aetud oma kitsasse aedikusse, kus eriti liikuda ei saa ja pole muud teha kui lugeda ning miskit jampsi sisse kugistada.
Kõik võtab rohkesti aega, kui liikuda suure seltskonnaga. Hotelli registreerib end ikkagi 26 inimest, kuigi nende eest räägib mõistetavalt üks. Oleks siis selline ratsionaalsus võimalik liftisabas. Meil on sattunud hetkel ridamisi hotelle, kus oma teenust pakub vaid 1-2 lifti, mis mäletaksid ilmselt härdusega kuidas Lincoln kodusõja lõpetas ning lõunaosariikide hea elu põhja pööras. Hotellist välja registreerimine on omamoodi kolgata tee, kus alati kui lifti uksed avanevad, on kolleegid selle juba maast laeni sisustanud endiga.
Igatahes oleme oma karavaniga jõudnud Valparaiso linnakesse Indianas. Siingi ülikool ja sellega seotud taristu. Linn oli omal ajal oluliseks raudtee sõlmpunktiks Kanada-USA ja põhjaosariikide ida-läänesuunalise liini peal (tahtsin kangesti sõna “lõuna” ka lausesse põimida, tulutult). Trumpland. 57 vs 38% viimastel valimistel. Rahvaarv 32k. Kõige kuulsamast linnakodanikust (ja jätkem see nimi nüüd lõppeks meelde) – Orville Redenbacher, hübriidhüpikmaisi arendaja (hybrid popcorn developer), pole ma ise senini kahjuks kuulnud. See viga õnneks nüüd parandatud.
Eilse õhtu tipp paljude kohalike jaoks oli Super Bowl, kus ameerikaliku dramaatilisusega ja sõna otseses mõttes lisaaja viimasel minutil Patrioodid võitsid touch downiga, minnes viigiseisust juhtima. Minu õhtu kõrghetk leidis aset sama mängu ajal, mil ühel hetkel näidati kõigil 40 kanalil reklaami. See oli nagu mingi äraspidine versioon bingost. (Selgituseks miks ma telekat vaatasin, wifit polnud.)
Kontsert on täna õhtul. T -8h. Tik-tak..
Henry
Valparaiso, IN 6. veebruar 2017