Toronto, Ontario ehk kuidas Kanada juhtus?

Nonii! Eilne kontsert läks täissaalile (ja St Ignatius Loyola kirikul on ikkagi katedraalimõõtu saal, mis üllatuslikult soosib madalaid sagedusi), hoog oli sees ja rohkem ma ei kirjuta sellest.  Las teised kiidavad (oli palju, mida tunnustada). Ning järgneval hommikul võtsime oma 7 asja ja siirdusime tuuritama. Nüüd on rattad maas, lend oli kõrge ja maandumine pehme. Me ei ööbi tegelikult Torontos, sest – väga kanadalik põhjus – linnas toimub nädalavahetusel suur hokimatš ja pole ühtki hotelli, kuhu kogu kooriga mahuksime.  Pealkirjast johtuvalt mõtlesin keskenduda selles kirjatükis küsimustele Kanada tekkeloo kohta. Alustasid ju kaks naaberriiki äravahetamiseni sarnaselt. Seevastu jõudis Kanada dominiooni staatusesse 1867.a (Põhiseaduse akt), isemajandus etappi 1931 ning iseseisvus alles 1982.a.

Kanada on pindalalt teine riik maailmas, milles on ümaralt 2 miljonit järve (millesse jaguks iga järve kohta 19 kanadalast). Kuid agusihvkalikult peaks eurooplaste avantüüridest pajatades siiski alustama tuntud viikingi Leif Eriksoniga, kes maabus oma laevaga 1000.a paiku. Keegi ei tea tegelikult, kui kaua ta seiklus siin vältas ja kuidas tegelikult otsa sai või kas tegemist oli üldse KÕIGE esimese retkega Euroopast uuele mandrile. Mees eksisteeris päriselt, tüli sugulastega on dokumenteeritud ja põgenemine põhjendatud. Saaga sellest pajatab ja arheoloogid on leidnud asulaid (Vinland), kuid sellega tegelikult faktid piirduvad.

1497.a maabus itaallasest kapteni John Caboti (briti kirjapilt) juhtimisel inglaste ekspeditsioon. Maa kuulutati Inglise krooni alla ning sellest ei lasknud sugugi mitte häirida teised kroonitud peade organiseeritud laevaretked, mis järgisid eeskuju ning talitasid samuti järgnevate aastakümnete jooksul. Nime andsid pahaaimamatud kohalikud poisid, kes 1534.a juhatasid eksinud prantsuse relvastatud turistid taamal asuva asula suunda – “kanata”, mis nende keeles tähendas “küla”. Usin koloniseerimine läks käima Koprasõdade ajal, mis vältas 1629-1701 ning tõi kaasa eelkõige algsete elanike hõimude arvukuse hoogse vähenemise, kes lootsid läbi liitude säilitada eneste ellujäämise ahnete kolonistide maailmas.

Põhilised kosilased vormistamata maalapile olid prantslased ning inglased, kes lisaks juba varemases blogis mainitud Seitsmeaastasele sõjale (1754-1763) võtsid alatasa mõõtu. Tänapäeval ollakse küll uhked pikima maismapiiri üle (ca 9000km), mis on suuresti veel ilma aktiivse piirivalveta. Sellele eelnesid siiski sajandid omavaheliste piiride kompamist. Muuseas ainus kord, kui vaenlane on jõudnud USA pealinnani ning süüdanud suisa Valge Maja põlema, toimus 1812.a järjekordse tüli käigus kanadalastega. 49. paralleelini jõuti alles pärast Oregani kriisi 1846. Eks neid segadusi on juhtunud ka hiljem, kus näiteks 1866.a üritasid Buffalost rünnata iirlased mõttega vallutada KOGU Kanada ning vahetada sõjasaak ameeriklaste abiga ühendatud Iirimaa saare vastu. Mõõtkava on siinkohal hoomamatu, mis kuhtub ühtlasi ürituse luhtumise taustal öhe.

Oma esimese sammu iseseisvuse suunas tegid kanadalased seoses USA kodusõjaga. Nimelt kuulsusrikas “allmaaraudtee” ehk siis mustanahaliste orjade vabaduse tee Lõunaosariikidest viis Chathami linnakesse Kanadas, teispool Suurjärvistu väikseimat järve Detroitist. Kanada oli julgelt orjanduse vastu. Paljud kanadalased võitlesid Unioni poolel, kuigi see oli brittidepoolse neutraalsuse positsiooni tõttu keelatud. President Lincolni siseminister William Seward oli aga seisukohal asendada Konföderatsioonist tekkinud tühimik Kanadaga. Kuidas see üte ongi minu vaenlase vaenlase sõbrastaatuse kohta? Suur segadus päädis dominiooni staatusega 1867.

Oo Kanada
2.02.24
h

PS Kakskeelsuse teemal ka põgusalt, prantsuskeelne Quebec on püüelnud 2 korda referendumitel irduda ülejäänud Kandadast. Õnneks või õnnetuseks lihthäälteenamus seda ei lahenda siinmail (1980 60%-40%, 1995 50%-50%). Take that UK vs EU!

PPS Kasutasin kirjatöös Wikipedia andmeid ning graafika tuli valdavalt siit – https://youtu.be/zz440EuFK8Q?si=7fp0lsTypoinyQ3F