Kui artistid olid andnud Tucsonis edukalt oma XI kontserdi, saabus lõppeks välja teenitud vaba päev, mida me ei pidanud veetma bussiga reisides ega midagi. Loomulikult otsustasime väiksema seltskonnaga veeta selle autos ning sõita 4h osariigi teises servas asuvasse Grand Canyonisse. Uskugem, see oli seda väärt!
Päev algas tüütult vara, kuivõrd tahtsime Raineriga hageda autod kaugelt enne hommikusööki. Ühendriikides on auto rentimine kõige tavalisem asi, mistap manasime ette oma asjalikuimad näod ja üritasime küsida kohustuslikud rumalad küsimused justkui möödaminnes ja endi usaldusväärsust kõigutamata. USA-s on kordades vähem liiklusmärke ja need vähesedki sisaldavad valdavalt selgitavat teksti. Mitte, et ma ei tahaks tunnustada kohalike lugemisoskust, aga punase sõõriga ümmargune märk numbriga on minu arvates hõlpsamini hoomatav ja seda eriti pimedas. Osariigiti on ka erinev punase tulega parempöörde lubatavus, tulede kohustuslikkus päeval, “car pool”-i alammäär (s.o. rida kiirtee servas, mida võivad kasutada sõidukid, kus on 2+ inimest autos ning mis annavad ummikute ajal selge eelise, kuivõrd seda kasutab hämmastavalt vähe autosid). Üks põnev tõik ehk veel – auto rent on talvel, väiksema nõudluse ajal, 2x kallim kui suvel (48$/päev vs ca 20$ suviti). Meie SUV-d olid väga head ratsud ja kes tahavad kommentaare Kia Sorento või Mazda CX-5 asjus, võtkem ühendust privas.
(Must ja valge ratsu. Pane tähele, et ka Arizona osariigis pole autodel esinumbreid, mistap pole kiiruskaameraid ;) (Kia-l on California sissekirjutus))
Niisiis asusime teele üheksakesi – Annika, Joosep, Kaarel, Karoliina, Maarja, Miina, Rainer, Susanna ja siinkirjutaja. Tee oli pikk ja sirge, nii umbes täpselt 4h üks ots ning juhi muljet oludele annab ehk enim edasi väike kollaaž.. Sündmuseks oli vaid Flintstone’i teemapargi restoran, kus sõin selle reisi esimese burgeri. (Olen sellel reisil üritanud rõhuda erinevatele rahvusköökidele, aga sellest täpsemalt mõnes muus rubriigis). Kergelt jääb alla sündmuste-topis vetsupõige kohalikku ehituspoodi. Enese õigustuseks ütlen vaid, et selle fassaad nägi väga restoranilik välja ja GPS ei allunud ümberprogemisele liikuvas sõidukis hoolimata kaasreisija ponnistustele! Igatahes küsisid neiud “toiletit”, mistap nad juhatati vetsupottide osakonda. (Soovitus lugejatele: USA-s küsida “restroom”-i ja väldite tarbetuid käike ehituspoodidesse.)
Pisut peale 1pm-i jõudsime objektile. Te võite kujutada ette kõiksuguseid vaimupilte paljukajastatud kanjonist. Mitte miski ei küüni lähedalegi! Ükski foto või postkaart või film ega siintippija ei küüni kirjeldama seda horisondist horisondini ulatuvat vapustavate värvidega kurrulist hingematvat vaadet. Arvudes: 446km pikk, 29km lai, 1,6km sügav ja me olime ca 2400m merepinnast ning jõgi ise kuni 100m jäme. Grand Canyon on teadlaste andmetel erineva vanusega, kõige madalam pakkumine algab 6 miljonist ning lõpeb 2 miljardi aastaga. Kõik on aga ühel meel, et 1,2 miljonit aastat on moodustise tekkest seletamatu. Peasüüdlaseks Colorado jõgi. Tõsi, eks jõgi ole uuristanud pinnast ainult süvitsi, kõiksesuurem töö on loodusliku erosiooni ja pinnasekihtide omavahelise nihketugevuse õnneliku abielu tulem.
Suurepärasel muusikul Rebecca Carringtonil on naljakas püsti-jala-duo sketš oma tšelloga, kus nad seiklevad Texases. Nad võetakse vastu rõõmsa nasaalse häälikuidneelava hõikega: “Hey missy, where you goin’ with tha’ violin?” Mistap ta püüab parandada, et tegu ikka tšelloga. Millele omakorda vastatakse: “That’s a violin, wheneve’ I saw one – everythin’ is big in Texas!” (tlk “Kuhu lähed oma viiuliga?” ja “Viiul mis viiul, Texases on kõik SUUR!”) Kui siin maal ikka midagi ette võetakse, siis see on omaette suurusjärgus. Jumalatel oli ikka väga hea päev, kui Grand Canyon loodi. Majesteetlik moodustis igalt tahult!
Tagasisõit oli pikemgi veel, kuid lõbusam teatava osariigi seaduse pisukese painutusega seoses.. Las jääb täpsustamata. Ja nagu hommikul pärast raamatupidamist selgus, läks lõbu maksma tühised 30$ nägu. Minu siiraimad tänud parimatele eelloetletud matkakaaslastele. Teiega on lihtsalt nii hea!
Henry
Scottsdale, AZ – Los Angeles, CA, 17.02.2017
PS Susannalt: