VIIN – BARCELONA
31. mai – 4. juuni
31. mai varahommik. Täielik déjà vu. Koduukse ees taksot jälle polnud, õnneks oli seekord pargitud lihtsalt vale trepikoja ette. Lennujaamas jälle samad näod, (peaaegu) samad naljad, aga vahelduse mõttes pisut hilisem kellaaeg (5.15) ja teine lennufirma. Pooletunnise check-in’i sabas seismise ajal tabasin nii mõnegi kolleegi ümisemas meloodiaid Wagneri „Lendavast hollandlasest“. Rainer märkis, et kui oli eelmisel päeval vaadanud ETV pealt Dresdenis toimunud Wagneri galakontserti, siis „Lendava hollandlase“ avamängus kõlanud meeskoori teema ajal oli ta hoobilt tundnud kurgus kähedust ning olevat tekkinud soov haarata kurgupastillide järele :)
Järjekordselt vihmasel pärastlõunal suundus osa meist ilma trotsides Eesti suursaadiku juurde vastuvõtule. Eesti suursaadik Viinis, proua Eve-Külli Kala, korraldas suve alguse peo oma residentsi aias ning oli tungivalt palunud kammerkooril võimaluse korral ka midagi laulda. Tema soov sai täidetud ning üritus kujunes kokkuvõttes väga meeleolukaks hoolimata pidevalt pähe tilkuvast vihmast ja napist 12 plusskraadist.
Järgmisel päeval oli Wagner-Dietschi projekti teine vastupidavuspäev ehk siis jälle kord kaks kontserti ühel päeval. Seekord uhke Viini Kontserdimaja suures saalis.
Viini Kontserdimaja suur saal (Foto: Tõnu Tormis)
Dietschi ajal oli teine rõdu peaaegu tühi ning ka esimesel rõdul oli vabu kohti, aga Wagner oli puupüsti täis. Arusaadav muidugi. Keegi ei tea ju sellest salapärasest Dietschist suurt midagi. Aga on olemas selline põnev organisatsioon nagu Palazetto Bru Zane, mis on võtnud enda südameasjaks taasavastada ning avalikkuse ette tuua prantsuse muusika pärandit aastatest 1780-1920. Suures osas tänu neile jõudis ka Pierre-Louis Dietschi ooper „Le vaisseau fantôme, ou Le maudit des mers“ esmakordselt pärast 170 aasta pikkust vahet publiku ette. Jälle kord ei saanud ma jätta imetlemata solistide lavalist vabadust ning omavahelist mängu. Olen alati arvanud, et kontserdid (eriti ooperite kontsert-ettekanded) ei pea olema nii tohutult tõsised ja reserveeritud. Wagner-Dietschi projekt ainult kinnitas seda arvamust. Lihtsalt nauditav oli vaadata, kuidas ilma igasuguse lavastuseta suudavad lauljad tuua publikuni tegelaste omavahelised suhted, sügavad kired ja sisemised vastuolud. Evgeny Nikitini lauldud Hollandlase aaria „Die Friest ist um“ tõi mulle kananaha ihule, Mika Karesi Daland oli mõnusalt merekarulik, Eric Cutleri Georg sobivalt kirglik ja armukade ning Ingela Brimbergi Senta kohati lausa hingekriipiv. Nende omavaheline suhestumine laval oli aga üle kõige!
Projekti kõige fantastilisemaks osaks kujunes Barcelona. Lõpuks ometi saime nautida päikesepaistelisi ja sooje ilmasid (kui muidugi kolm kodus veedetud päeva välja arvata). Jõudsime kohale 2. juuni päeval ning õhtu ja järgmine hommikupoolik olid täiesti meie endi päralt. Kuna ilm oli tõeliselt imeline, siis kohe, kui olime kohvrid hotellituppa ära pannud, suundusime linnaga tutvuma. Jalutasime Barcelona varjuliste puudega ääristatud peatänaval La Ramblal, kus müüdi kõikvõimalikku nänni ja kus turiste oli murdu. Kõndisime mööda sini-sinise veega sadamast ning jõudsime rohkem kui tunniajase jalutuskäigu järel randa. Vahemere vesi sai ka ära proovitud, oli ikka külm küll! Googeldamine andis temperatuuriks 16,4 Cº. Lesisime natuke aega rannas ja tänu Tiidule tutvusin uue puuviljaga, mille nimi oli mespilus. Varem polnud ma sellisest viljast kuulnudki. Tiidu jutu järgi pidavat olema õuna ja pihlaka ristand :) Maitse oli igatahes hea ja huvitav. Õhtupoolikul jalutasime Barcelona vanalinnas ja astusime sisse erinevatesse kohvikutesse. Kuigi väljend „sisse astuma“ ei ole muidugi päris täpne, sest enamik neist olid välikohvikud. Lõpptulemusena venis meie linnaga tutvumine päris pikaks. Pimeduse hakul sattusime kogemata ka üsna hämarasse linnaossa, kus elu kulges omasoodu. Kitsa ja pisut räpase tänava ääres olid oma igapäevast leiba teenimas maailma kõige vanema elukutse esindajad, neid jagus seal tõesti igale maitsele.
Viimane kontsert Barcelonas. Tundetasandil valitses minus täielik Paabeli segadus. Ühest küljest oli tohutult kahju, et oli viimane kontsert ning fantastiline projekt oli läbi saamas, teisest küljest aga olin selleks ajaks hakanud Wagnerit armastama ning Lendavat Hollandlast lausa jumaldama ja nautisin kontserdist iga viimast kui hetke. Kõige selle üle troonis aga puht visuaalne emotsioon. Palau de la Música Catalana. Ausõna, mul on olnud õnn laulda maailma kauneimates kontsertsaalides (millest Estonia ei ole sugugi viimasel kohal), aga see saal ületas kõik muu! Kõige õigem sõna selle kirjeldamiseks oleks „maagiline“. Saal on ehitatud aastatel 1905-1908 katalaanist arhitekti Lluís Domènech i Montaneri poolt ning alates aastast 1997 kuulub see UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Palau de la Música Catalana (Fotod: Tõnu Tormis)
Sel Barcelona kontserdil avanes minu jaoks ootamatult ka leitmotiivide põnev maailm. Muidugi olen ma koolides nende kohta õppinud. Tean, mis need on ja tean, et neid seostatakse eelkõige Wagneri ooperitega, kuid ma polnud kunagi neisse nii sügavalt süvenenud. Lendav Hollandlane oli viimaseks kontserdiks mulle jupiti juba pähe jäänud ning leitmotiivide geniaalsus tabas mind nagu puuga pähe. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole? See, kuidas Wagner on osanud põimida ühe tegelase aariatesse teise tegelasega seostuvaid meloodiaid… Isegi nüüd, mitu päeva hiljem seda blogi kirjutades, keerlevad mu peas kindlad viisijupid sellest imelisest ooperist.
Veel mõni aasta tagasi poleks ma osanud uneski näha, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor võiks kunagi sattuda Wagnerit laulma, aga ma olen tänulik selle eest, et meie koori paindlikkus erinevates žanrites on mulle sellise võimaluse pakkunud ning ma väga loodan, et koori koostöö Marc Minkowskiga jätkub ka edaspidi. Sest minu jaoks on see mees Muusik suure algustähega. Ootan huviga nende kahe ooperi slavestusi ja usun, et parimat projekti hooaja lõpuks oleks andnud välja mõelda.
Marc Minkowski (foto: Tõnu Tormis)
/Annika Lõhmus/